Austatud peaminister!
Pöördun Teie poole seoses riigiametnike palgatõusuga. Tõtt-öelda tuli see ilmselt suure üllatusena kõigile kodanikele, kes end riigis toimuvaga kursis hoiavad. Sooviksin teada, kas Teis endas ei tekita see küsimusi? Olete kaheksandat aastat võimutoolil: järjekorras teine pikaaegseim peaminister Euroopas. Minu arvates on Teil piisavalt põhjalik kogemus mõistmaks, et Eestis valitseb vähemalt nüüdseks elitaardemokraatia. Samas öeldakse, et see eeldab rahva usaldust ja lojaalsust. Ilmselt näeb igaüks, et meie väikses riigis see pigem puudub. Mida sellest siis välja lugeda? Valed otsused? Ehk on eliidi aeg ammu täis tiksunud?
Minnes tagasi päevakorralise teema juurde, tahaksin ma esmalt tuua mõned näited Teie enda kõnest 2014. aasta riigieelarve kohta:
Me peame olema oma kulude suurendamisel realistlikud.
Nominaalses arvestuses tähendab see paraku veel 0,4 protsendilist eelarve puudujääki.
Teile üle antud eelarve on koostatud vastutustundlikult. See töötab Toompeal ja Türil, ajab Eesti asja ja selle üle võib uhke olla!
Sellise eelarve kokkuvõte põhjal ma ütleksin, et kulusid suurendatakse äärmise ettevaatlikkusega, kriisi õppetunnid on ju veel selgelt meeles! Positiivsena võib lisada, et kultuuritöötajatel, õpetajatel ja hooldustöötajatel tõstetakse palka 715 eurolt 800 eurole. Tõotab tulla 11-protsendiline tõus. Loodetavasti on see raha kindlalt olemas ning ei pea hiljem tulema kohaliku omavalitsuse või kooli taskust? Samas, endale kavatsete Te ju 30-protsendilist palgatõusu, mis teeb 5200 eurot kuus. Suurim kavandatud palk peaministrile 1992. aastast. Isegi 2008. aastal oli Teie palk 4834 eurot. Äkki oleks tuleval aastal rohkemgi, kui 5200 eurot poleks seaduse järgi lubatud kõrgeim piir?
Eelarves on puudujääk 0,4 protsenti. Riigiametnike poputamisele kulub 375 450 eurot. See moodustab 6,25 protsenti puudujäägist. Referendumi korraldamise peale kuluks ehk pea 1,5 korda rohkem raha, kuid vähemalt saaks eesti rahvalt küsida, kas on õige käsitleda riigiametnike palkasid eraldi keskmisest palgast? Milline peaks olema nende kahe vaheline suhe, mis oleks aus, põhjendatud, õiglane ja motiveeriv? Olen tähele pannud, et valitsuses armastatakse paralleele tõmmata Soomega:
Soome peaministri palk: 11 675 eurot kuus
Soome keskmine palk: 3206 eurot kuus
Peaministri palk on 3,6 korda suurem keskmisest palgast.
Eesti peaministri palk: 3999 eurot kuus
Eesti keskmine palk: 900 eurot
Peaministri palk on 4,4 korda suurem keskmisest palgast.
Eesti peaminstri palk aastal 2014: 5200 eurot kuus
Eesti optimaalne keskmine palk aastal 2014: 1000 eurot kuus
Peaministri palk saab olema oletatavalt 5,2 korda suurem.
Ma pole sotsiaaldemokraatlike vaadetega, kuid leian, etme peame liikuma mingisugusegi tasakaalu suunas. Me ei ela ju ometi heaoluriigis, et selliseid vahekordi endale lubada. Ehk on tegu minupoolse teema ülepaisutamisega, kuid kuskil jooksevad taluvuse piirid ja see oli küll viimane piisk karikasse. Isiklikult teeksin pakkumise suurendada riigiametnike palku äärmisel juhul kooskõlas haridustöötajatega ehk maksimaalselt 11 protsenti. Ma ei saa öelda, et valitsuses oleks ainult halba ja ebaefektiivset tööd tehtud, kuid otsuste tegemisel ei saa lähtuda isiklikust kasust, eriti kui me räägime maksumaksja rahast.
Lugupeetud kaasmaalased!
Selleks, et edaspidi ei satuks riigikogusse ja valitsusse ülemäära palju pingisoojendajaid ja palganõudjaid, teen ettepaneku muuta seadust. Praegusel ajal on kahjuks nii, et erakondade etteotsa satuvad enamjaolt need, kes poevad esinumbrite külje alla ja teenivad nende huve. Kuna nemad püüavad endale ka rambivalguse valimisnimekirjades, siis saavad nad lihtsasti piisavalt hääli riigikokku saamiseks. Kas meil tõesti on vaja sinna käsutäitjaid, kes lähtuvad suurte ärimeestest rahastajate huvidest ja isiklikust kasust? Või inimesi, kes ei oska valitseda legitiimselt ja on muidu täiesti ükskõiksed?
Esiteks oleks meil hädasti vaja, et erakonnasiseseid valimisi korraldaks erapooletu asutus, näiteks Vabariigi Valimiskomisjon. Nii saaksid erakonda juhtima need, kes on töökad ja reaalselt selleks vaeva näinud, mitte tavalised poliitbroilerid.
Teiseks tuleb kindlasti piirid panna sellele, kui palju saab üksikindiviid annetada raha erakonnale. Praegu on olukord selline, et keegi härra annab parteile kuskil 100 000 eurot ja seeläbi muutuvad erakondade juhid kergesti manipuleeritavaks – nad ju ei taha ometi, et härra rahastamise lõpetaks! Samas, kui iga kodanik tohiks anda (näiteks) kuni 100 eurot aastas, siis peaksid erakonnad hakkama reaalselt vaeva nägema. Loeksid teod. Toetataks neid, kes päriselt meeldivad ja riigi huve teenivad – läbipaistvus suureneks. 100 euro eest ei saa hakata kellegi niiditõmbajaks.
Kolmandaks, kas meil on reaalselt vaja üleval pidada 101 riigikogu liiget? Juhiks tähelepanu 25. septembri istungile, kus räägiti narkovastase võitluse läbiviimisest. Kohal oli 6 liiget ja sealjuures Andres Anvelt väidetavalt magas. Kas selline on siis huvi nõnda olulise teema vastu? Juhin tähelepanu sellele, et Eestis ebaloomulike surmade arv narkootikumide üledoosi tõttu on Euroopa mõistes väga suur. Meil on vastsündinud, kes esimese asjana siin ilmas vajavad võõrutusravi ning nende arv aina kasvab. Meie rahvaesindajatest tunneb ainult 6 protsenti huvi nõnda pakilise teema vastu. Järjekordne jultunud näide mandaadi kuritarvitamisest. Selle põhjal võib öelda, et riigikogus võiks olla ka 51 inimest.
Seega kutsun kõiki üles tõstatama avalikult eelmainitud punkte. Arutlegem asja meedias, saatkem kirju valitsusse ja seiskem oma õiguste eest! Meil on vaja üles näidata aktiivsust – ka minul kui 17-aastasel pole ükskõik. Rahvas juhib demokraatlikku riiki.