-Tänavu pole möödunud kuud, mil poleks ilmsiks tulnud mõni korruptsiooniasi. Tallinna Sadama uurimiskomisjon ütleb raportis, et poliitiline korruptsioon lokkas ettevõttes juba kümme aastat. Kahtlustuse on saanud Tallinna linnapea, Tartu abilinnapea, PERHi juht. Mis Eestis toimub?
Hea uudis on, et õiguskaitseasutused teevad oma tööd hästi. Halb on aga see, et ilmselt on need probleemid mõnedel kohtadel olnud päris pikka aega.
Minu jaoks on kõige kummastavam nende juhtumite ühisnimetaja: kas teol on avalik hukkamõist või ei ole? Võtame näiteks [Tallinna linnapea Edgar] Savisaare rohelise lindi kampaania ja maksumaksja raha eest tehtud saated. Või teeneterist, mille Eesti Maaomavalitsuste Liit andis kahtlustuse saanud abilinnapeale (Kajar Lemberile – O. K.). Minu arvates on see ennekuulmatu! Ei saa olla nii, et kui meil on hall ala, siis «üllad teod» on selles alas lubatud.
Korruptsiooni valdkonnaga tegelemine sai politsei- ja piirivalveametis (PPA) uuesti alguse aastal 2011 (pärast keskkriminaalpolitsei taastamist – toim). Algul tegeleti lihtsate majanduslike huvide deklaratsioonidega ja koolidega. Nüüd on jõudnud pilti suured asjad, mis tegelikult peavad ühiskonda mõjutama. See on toonud kaasa vastureaktsiooni, inimesed on asunud kaitsele. Mulle on jäänud mulje, et viimasel ajal on Eesti õiguskaitseasutustele omistatud 1980ndate lõpu repressiivaparaadi maine. Aktsioonid, mis mõjuvad moraalsele dimensioonile, ei ole minu arvates okei.
-Kui haiglajuht Tõnis Allik hiljuti meelehea võtmise eest kahtlustuse sai, kirjutasid sajad haigla töötajad ühispöördumise, et Allik on aus inimene ja haigla huve pole ju kahjustatud. Kuidas te sellele vaatate?
See on moraali küsimus. Loomulikult võib igaüks öelda, et ma usun seda inimest ja ta peab saama ennast kaitsta. Aga su oma riigi õiguskaitseorganid – kelle usaldus rahva seas on 85–86 protsenti – on esitanud kahtlustuse muu hulgas omastamises. Kelle arvel ta seda omastas? Nendesamade meditsiinitöötajate arvel. Ma saan aru, et meditsiinitöötajad on väga kokkuhoidev pere, aga sellise harjumuse massidesse minek on minu jaoks üllatav.
-Miks võetakse meil endiselt korruptsiooni väga kergelt?
See on seotud nõukogude okupatsiooniga. Endiselt on selline kõva mehe mentaliteet, et «ma oskan elada» kellegi ja millegi arvel. Tegelikult kahjustatakse sellise tegevusega väga paljusid korraga. Kahe-kolme miljoni euro vargus on nii suur raha, et valdaval osal inimestest ongi seda raske mõista. Aga 10 000 eurot – sellest saavad kõik aru.
Soomes oli juhtum, kus omavalitsuse ametnik käis omavalitsuse raha eest koos perega reisimas. Ta mõisteti süüdi ja istus oma aja ära. Kui ta asulasse tagasi tuli, võttis üks mutike laupäeva hommikul tal nööbist kinni ja ütles, et sina oledki see, kes minu raha ära varastas. See inimene tunnistas hiljem, et just see oli talle kõige suurem karistus.
-Kas Eesti inimesed ei mõista, et riigi raha ongi nende raha?
Ma arvan, et väga paljud inimesed saavad sellest aru. Seda üllatavam on selliste tendentside ilmnemine nagu maaomavalitsuste liidu teeneterist. Liidu väitel anti see Lemberile teenete eest, mis ta tegi enne, mitte selles eest, mis prokurör on üles tähendanud. Aga kahtlustus esitati ju samuti varasema aja eest. See on minu arvates täiesti väärastunud mõtlemine.
-Mida te tunnete, kui loete keset tööpäeva uudist, et mõni ausaks riigiteenistujaks peetu osutus tegelikult korruptandiks?
Õnneks ei juhtu seda väga tihti. Kui loen inimese kohta, keda ma olen austanud, et ta on korruptant, siis mind valdab nördimus, milles on ka oma annus viha. Kuidas sa saad nii käituda? Eksimusi on kaht sorti – tahtlikud ja tahtmatud. Kui eksitakse tahtmatult, on üks asi, aga kui inimene on täiesti tahtlikult mingi teo toime pannud, tekitab see nördimust.
-Mil määral te end nendesse juhtumitesse sisse loete – kas helistate kohe kriminaalpolitseisse, et aru saada, kuidas seekord sikku on tehtud?
Loomulikult püüan ma endale tausta selgeks teha, enne kui midagi ütlen. Aga ma ei sekku käimasolevatesse menetlustesse ega loe toimikuid nii, nagu seda teeb prokurör.
-Seda, et olukord on erakordselt nutune, ütles juuni keskel ka keskkriminaalpolitsei juht Krista Aas. Korruptsioonijuhtumite arv Eestis ei vähene. 44 protsenti viimase nelja aasta korruptantidest on kohalike omavalitsuste töötajad. Vägisi hakkab tunduma, et teatud elualadel ja teatud aja ametis olnud inimesed lähevad paratamatult korruptiivsele teele.
Tuleb Krista Aasaga nõustuda, et korruptsioonijuhtumite arv näitab tõesti kasvutendentsi. Seda aga sellepärast, et nendega on hakatud tegelema. Korruptsioon on peitkuritegevus. Kui ei ole avaldust, siis see pilti ei pääse. Keegi peab tulema ja andma juhiseid.
Meil on asjad väga palju paremini kui väga paljudes teistes riikides, kaasa arvatud Lõuna-Balti riigid. Riigiasutuste kontroll on olnud väga tugev. Samas on kohalikud omavalitsused olnud väga iseseisvad.
Mul ongi tunne, et mõnedes omavalitsustes oleks nagu nõukaaeg siiamaani jätkunud. On sellised kohad, kus öeldakse, et «tegi küll, aga ta on hea mees». Kui ta küla tagant varastas, siis kas ikka on?
Solovjovi (Kohtla-Järve linnapea – O. K.) korruptsioonijuhtum on käinud kohtust läbi. Kummaline on see, et kui taotleti tema ametist kõrvaldamist, leidis kohus toona, et kuna inimesel on olemas töökoht, siis on ta usaldusväärne – teda ei peaks kõrvaldama ametist, kus ta just oli toime pannud kuriteo. See on täielik kurioosum.
-Eestis räägib korruptsioonis kahtlustuse saanu esimese asjana täiesti siiralt, et pole enda teada midagi seadusevastast korda saatnud. Kas pealtnäha arukad inimesed eksivad tõesti rumalusest või on see suitsukate?
Mõlemat pidi. Kui sa tead, et sinu lähedased võivad sinu käitumise hukka mõista, siis on täiesti loomulik teatada, et ma tegelikult ei ole seda teinud. Ega vanglad on ka kõik süütuid inimesi täis.
Isegi kui tippjuht ei saa aru, et paneb toime kuriteo, siis peaks ta aru saama, et paneb toime ebaeetilise teo. Kui ta ei saa aru, siis ei ole ta inimene, kes peaks tippjuhina töötama.
Suhtumise poolest on Eestis väga palju ära teha. Mõni aeg tagasi oli üks riigifirma juht, kes tankis ettevõtte kütusekaardiga naise autot (Eesti Raudtee eksjuht Ahti Asmann – O. K.). Sellest tuli suur skandaal. Igatahes ettevõtte nõukogu teatas, et me jätame ta praegu ametisse, sest kedagi teist ei ole panna. See on popsimentaliteet! Kui samas ettevõttes oli kadunud miljonite eest liipreid, siis kas moraalselt eksinud juhi ametisse jätmine parandab kliimat või ei paranda? Nõukogu meelest oli see selgelt aktsepteeritud käitumine. Sellise suhtumisega jäävadki need liiprid kaduma. Sellised näited süvendavadki ühiskonnas seda tunnet, et nii võib käituda.
-Kas on oma iva selles, et peaksime jälgima, et inimene liiga kauaks ametisse ei jääks?
Kuidas võtta. Praegu on Eestis suhteliselt vähe ameteid, mis on reglementeeritud pikkusega: president, põhiseaduslikud institutsioonid ja julgeolekuasutused. Kas piirang aitaks? Jah, mõningal määral, aga see oleks ka stigmatiseerimine. Kui on hea inimene, siis miks ta ei võiks seda tööd teha 15 aastat?
-Kõik need näited kirjeldavad, kui laialdaselt on levinud korruptsiooni pisendamine millekski ebaoluliseks. Kapo ja keskkriminaalpolitsei ütlevad kui ühest suust: korruptsiooni ei ole Eestis otsustavalt hukka mõistetud. Mille taga see seisab?
Põhjusi on mitu. Seda ei peeta isikuvastaseks kuriteoks. Ta on impersonaalne kuritegu. Ma olen täiesti veendunud, et samasuguseid ilminguid on ka teistes maades. Mitmes riigis näiteks tohib senini iseendaga tehinguid teha, aga Eestis mitte. Mitu Eesti linnapead jäi 2000ndate alguses süüdi just sellega, et ostis enda käest linnale enda jaoks auto. Millest me räägime – mees «oskab elada».
-Kas te tajute, et Eesti riik on piinlike korruptsioonijuhtumite ja selle sallimise tõttu midagi kaotanud?
Kindlasti see päris vale ei ole. Kui teenust saab osutada see, kes tunneb linnapead, ja see, kes ei tunne, ei saa ja läheb pankrotti, siis kindlasti see pärsib arengut.
Mõni aeg tagasi, kui välisminister käis Iraanis, käis läbi ühe ettevõtja lause, et ta võttis raha kaasa, et seal altkäemaksu maksta. Selline käitumine on absoluutselt vastuvõetamatu ja inimene, kes nii mõtleb, ei tohiks enam ühtegi delegatsiooni kuuluda. Euroopa Komisjon on oma korruptsiooniraportis heitnud Eestile ette paari-kolme asja. Üks neist ongi see, et meil ei tegeleta välisriikides toime pandud korruptsioonijuhtumitega. See tegu on jätkuvalt karistatav ka välismaal toimepanduna.
-Kui palju on Eestis sellist korruptiivset mustust, mille puhastamiseni meie uurimisasutused ei ole veel jõudnud, aga me teame, et see kusagil toimub?
See on hea küsimus, millele on raske ühest vastust anda. Teatud hall ala eksisteerib ühiskonnas alati. Kas või see, et kas teenuse või toote ostmisele peab võtma kolm pakkumist. Kas seda alati tehakse või valitakse selle alusel, et meil oli varem ühest kohast väga hea kogemus? Üks võimalus, kuidas sellest lahti saada, on tegelda suurte «roojajatega», siis kaob väiksem mustus ka ära.
