Siim Kallase ajal Eesti Panga poolt 20 aastat tagasi välja antud väidetavad garantiikirjad 100 miljoni dollari peale tekitavad kahetisi tundeid. Ühelt poolt võiks kogu toonast aega pidada noore riigi ja selle noorte juhtide uljaste tegude perioodiks, suhtudes asja aastate jooksul kogunenud tarkuse iroonilise muigega. Eks toonastel segastel aegadel sai teinekord hullematki tehtud. Teisalt hindavad inimesed poliitikute puhul ka toonaseid tegusid tänase mõõdupuuga. Seetõttu tekitab nii suurte summade puhul nõutust, et Kallas ise ei näi täpselt teadvat, mis tehinguga tegu oli, ning et Eesti Pank oma arhiivist midagi sellist leidnud ei ole. Reformierakonna jaoks on Kallase peaministrikandidaadiks tõstmise mõte tuua värskendust kahtlase maiguga pooltõdedele, mis on valijaid kriitilise piirini väsitanud. Sügisesed valimised näitasid, et valijad soovivad näha aastaid siinses poliitikas olnute asemel uusi tulijaid, värskeid nägusid. Kui päris uusi võtta pole, sobib uueks ka vahepeal unustatud vana. Tõsi, vanaga käib kaasas minevikust pärit koorem, kuid selle riski oli Reformierakond valmis võtma. Ajakirjanduses avaldatud materjalid aga tekitavad mulje, et loodetud värske tuule asemel pressib ukse alt tuppa seda sama tuttavat kõdulõhna. Just nagu vilksataks Kallase puhanud ja teotahtelise kuju tagant Reformierakonna endise peasekretäri Kristen Michali valge kampsun. Sõltumata sellest, kas dokumendid tulid välja IRLi või mõne teise institutsiooni lauasahtlist ning mis ajal see täpselt juhtus, võiks Eestis olla kombeks, et endine/tulevane peaminister suudab olulisi kaasusi üksikasjades selgitada, isegi kui tegu suhteliselt vanade sündmustega. Süüdistused ei saanud ju tabada Kallast päris ootamatult, kui ta ka ise möönab, et neid dokumente on talle varemgi näitamas käidud. Kui sind rünnatakse, siis kaitse end faktide ja detailidega, mitte aga üldise tõdemusega, et aeg oli selline. 100 miljonit dollarit on veidi liiga suur summa, et lihtsalt printeripaberiarve ja aknapesuteenuse vahepeal lõdva randmega allkirju visata. Seni avaldatud paberid ei tõenda küll, et Kallas oleks midagi valesti teinud, kuid fenomen, kuidas need Eesti Panga aastad mehe pintsakuhõlma buldogihaardes hoiavad, on juba omaette tähelepanuväärne. Pärast seda on Kallas olnud rahandusminister, peaminister, üheksa aastat Euroopa Komisjoni volinik – kus on selle aja skandaalid ja luukered? Viimasest perioodist on meenutada vaid üks veidi teravam süüdistus Briti ajalehes, mis aga kiirelt vaibus. Saab näha, kas 100 miljoni dollari sildiga süüdistustes leidub ka midagi sellist, mis peataks president Ilvese käe Siim Kallase valitsuse moodustajaks nimetamisel.
Miin Kallase peaministritooli all