Teisipäeval avalikustatud ülemaailmse korruptsioonibaromeetri tulemused kinnitasid tõsiasja, mis Eesti ühiskondlikus õhustikus juba pikka aega tuntav ja aimatav on olnud – inimesed peavad kõige korrumpeerunumateks institutsioonideks erakondi.
Väga või küllaltki korrumpeerunuks peab parteisid tervelt 55 protsenti küsitletutest. Erakondadele järgneb ettevõtlussektor 41 protsendiga ning kolmandal kohal on riigiametnikud 38 protsendiga.
Uuringust selgunud korruptantide esikolmik räägib meile sellest, et äritegevus, poliitika ja avaliku võimu teostamine kipuvad Eestis tihti omavahel segunema. Tavakodanikku on raske uskuma panna, et ettevõtjate poolt erakondade sponsoreerimiseks eraldatavad sajad tuhanded eurod antakse välja vaid "maailmavaate toetamiseks", poliitikutepoolseid vastuteeneid ootamata. Raske on uskuda ka seda, et aktiivselt ettevõtlusega tegelev poliitik riiklike otsuste tegemisel oma ärihuvid kõrvale jätab.
Jah, võime ju väita, et tegemist on kõigest avaliku arvamusega - et uuring ei mõõda asjade tegelikku seisu, vaid üksnes seda, kuidas olukord avalikkuse jaoks välja paistab. Kodanike vahetu kokkupuude korruptsiooniga on ju Eestis tegelikult suhteliselt väike. Viimase 12 kuu jooksul on altkäemaksu andnud vaid kuus protsenti küsitletutest. Seejuures ei toodud altkäemaksu adressaatidena kõige sagedamini esile sugugi mitte poliitikuid või ametnikke, vaid hoopis meedikuid. Sellest vaatenurgast tundub erakondade paiknemine korrumpeerunud institutsioonide pingerea tipus justkui ebaõiglanegi. Kuid eks poliitiline korruptsioon olegi hoopis teist masti nähtus kui mingi labane altkäemaksu andmine/võtmine.
Võib muidugi ka väita, et kust mujalt ühe tavalise inimese arusaamad erakondade korrumpeerituse kohta tulevad, kui ajakirjanduse ja suust-suhu levivate kuulujuttude kaudu. Ent enne kui hakata uuringutulemusi kahtluse alla seadma meediat kallutatuses või rahvast ebapädevuses süüdistades, tasuks poliitikutel siiski kõigepealt peeglisse vaadata ning küsida, kas kehv maine ei ole siiski nende eneste tegemiste või tegematajätmiste tulemusel kujunenud.
Kui mõelda sellele, mis peaks olema erakonna tegevuse peamine mõte demokraatliku riigivalitsemise puhul, siis tuleks selleks pidada usaldusväärseks esindajaks ehk vahemeheks olekut riigi ja valijate vahel. Just erakonnad on need, kes peavad panema riigi toimima valijate huvidele vastavalt ning tagama selle, et kodanike jaoks oleks riik ning selle poliitika arusaadavad ja usaldusväärsed. Minister võib olla oma valdkonna hiilgav professionaal, ent kui ta ei suuda tekitada kodanikes usaldust valitsuse tegevuse vastu, vaid oskab rahvast üksnes hurjutada selle eest, et tema tarku otsuseid ei mõisteta, siis on ta ministrina läbi kukkunud.
Eesti poliitilise establishment'i seas kipubki domineerima arusaam, et poliitikat peavad tegema vähesed väljavalitud ning tavakodanikel polegi vaja sellest aru saada, veel vähem sellesse sekkuda. Erakonnad eelistavad oma liikmetena näha neid, kes "asja tunnevad", kes on "tegijad" ning kellel ei teki partei kursi vankumatul elluviimisel tarbetuid eetilisi dilemmasid. Lähtutakse põhimõttest, et võimule pääsenuil on valijate mandaadile tuginedes õigus teha just seda, mida ise õigeks peetakse. Kui see valijaile ei meeldi, eks siis valigu järgmisel korral targemini.
Isegi kui seejuures tehakse õigeid asju, ei saa selline suhtumine jätta tekitamata valijate pahameelt ning vähendamata usaldust erakondade vastu. Ilma usalduseta on aga demokraatlikust riigivalitsemisest raske rääkida.
Näib, et praegune võimueliit on erakondade ebapopulaarsuse ja kehva mainega leppinud kui paratamatusega. Paratamatusele näivad viitavat ka rahvusvahelise korruptsiooniuuringu tulemused, mille kohaselt peeti erakondi kõige korrumpeerunumateks institutsioonideks tervelt viiekümne ühes uuringus osalenud saja seitsmest riigist. Kuid tõdemus, et ka mujal on asjad sama kehvad, on vilets lohutus. Ma keeldun uskumast, et Eestis pole paremini võimalik.
Ettepanekuid mõne uue, tõeliselt demokraatliku ja rahva huvidest lähtuva erakonna asutamiseks või üleskutseid erakondadest poliitilise võimu instrumentidena sootuks loobuda on nimetatud poliitiliselt naiivseteks. Kuid reguleerida parteide tegevust selliste reeglite alusel, et sõna "erakond" ei samastuks avalikkuse jaoks enam korruptsiooniga, peaks hea tahtmise korral siiski võimalik olema.
Erakondade ja poliitikute ulatuslik kahtlustamine korruptiivsuses osutab usalduse puudumisele ühiskonna sidususe seisukohalt eriti olulises lülis – riigi ja rahva suhetes. See ei saa lõppkokkuvõttes jätta mõju avaldamata kogu riigielu kvaliteedile. Korruptsioonibaromeeter on oluline vahend selle usaldussuhte tugevuse ja iseloomu hindamiseks.
