Haigekassa juhatuse liikme huvide konflikti uurimine lõpetati tõendite puudumise tõttu.
Tänavu augustis otsustas riigiprokurör Steven-Hristo Evestus lõpetada haigekassa juhatuse liikme Mari Mathieseni kriminaalasja, mis algatati üle aasta tagasi. Prokuratuur alustas menetlust pärast seda, kui „Pealtnägija” saade tõi esile võimaliku huvide konflikti, sest Mathieseni abikaasa Allan Kulpsoni firma toob maale ravimitööstuse Octa-pharma plasmapõhist hemofiiliaravimit.
Nimelt on hemofiiliat põdevaid inimesi ühendav hemofiilia ühing ja hematoloogide selts mitu aastat taotlenud, et haigekassa tooks peale Kulpsoni firma vahendatava rohu turule ka teise tootja ravimi ehk rekombinantse faktori, mida hemofiiliahaiged nimetavad ohutumaks. Haigekassa on taotlused mitu korda tagasi lükanud ja eelistanud jätkata ainult Kulpsoni firma Covalent OÜ vahendatava ravimi ostmist. Enamasti on haigekassa põhjendanud rekombinantsest ravimist keeldumist rahapuudusega, sest see maksaks praegusest ligi kaks korda rohkem. Haigekassa tänaste andmete järgi on hinnavahe lausa 2,5-kordne. Olgu öeldud, et hemofiilikud taotlevad uue ravimi kasutuselevõttu endiselt ja ka arstide selts on seisukohal, et uuemat sorti ravimit võiks saada olla.
Otsest tõendit pole
Toonane hematoloogide seltsi president doktor Edward Laane, kes oli kriminaalasja kaasatud tunnistajana, meenutas, et kriminaalmenetluse uurijate sõnul ei leitud otsest tõendit, et Mari Mathiesen oleks kedagi käskinud või survestanud tema abikaasale majanduslikult kasulikku otsust tegema. „Aga Mathiesen on kolmeliikmelises komisjonis, mis otsustab, milline taotlus rahuldatakse ja milline mitte,” viitas Laane võimalusele, et Mathiesen saab teha oma abikaasa ärile soodsaid otsuseid.
Sellisele otsusele riigiprokuratuur jõudiski. „Kogutud teabest ei nähtu, et haigekassa oleks ravimitootjate eest valikuliselt seisnud ning isiklikest huvidest lähtuvalt suunanud tervishoiuteenuste loetelu menetlemist (ehk rekombinantse ravimi loet- ellu lisamist – toim),” leidis riigiprokurör Evestus kriminaalasja lõpetamise määruses. Ta möönis küll, et Mathieseni ja Kulpsoni omavahelised suhted võivad anda kuriteokaebuse esitajale põhjendatud aluse arvata, et „haigekassa tehtud otsused ei kujune objektiivselt või ei näi nende kujunemine sellisena”.
Ärileht uuris haigekassalt, kas nad pole pärast kriminaalasja algatamist otsustusprotsessi muutnud, nii et Mari Mathiesen ei osaleks eelnimetatud ravimite kasutuselevõtu otsustamises. Haigekassa avalike suhete osakond vastas, et nende eesmärk ongi tagada otsuste läbipaistvus ja kooskõla õigusnormidega ning huvide konflikt on välistatud. „Menetlusprotsesside läbipaistvuse tagamiseks oleme alates sellest aastast avalikustanud kodulehel kogu tervishoiuteenuste loetelu kaasajastamisega seotud dokumentatsiooni,” vastas pressiesindaja Katrin Romanenkov. „Huvide konflikti tekkimise vältimiseks on haigekassa juhatuse kodukorras üksikasjalikult reguleeritud juhatuse liikmete enesetaandamise nõuded.”
Kuidas mõõdetakse huvide konflikti?
Riigiprokurör Steven-Hristo Evestus selgitas, et kuni 2013. aasta aprillini kehtis korruptsioonivastase seaduse punkt, mis nägi ette, et ametiisikul ei tohi olla huvide konflikti.
„Huvide konfliktiga on tegemist juhul, kui ametiisik peab tegema oma töö- või teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab tema enda, tema lähisugulaste või hõimlaste või teatud juriidiliste isikute majandushuve,” rõhutas Evestus. Alates 1. aprillist 2013 kehtima hakanud korruptsioonivastase seaduse järgi on aga ametiisikul keelatud otsust (või toimingut) teha, kui see tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku kohta või kui ametiisik on teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib otsust mõjutada. „Seega ei nõua kehtiv seadus, et vaidlusalune otsus peaks oluliselt mõjutama ametiisiku enda või temaga seotud isiku majandushuve, ning lihtsustab seega toimingupiirangu õiguslikku käsitlust.” Korruptsioonivastase seaduse 11. paragrahvi 1. lõike ja 2. paragrahvi 2. lõike koostoimes on karistusõiguslikult etteheidetav nii otsuse tegemine kui ka selles osalemine ja selle sisuline suunamine.
