Vastupidiselt avalikkuse ootustele on suvele ebaharilikult hoogne nõukogu liikmete vahetamine käinud vaikselt ja põhjendusteta, kirjutab Äripäev oma juhtkirjas.
Äripäeva meelest vajab nõukogudesse määramine enam läbipaistvust, põhjendamist ja selgitamist. Äripäeva hinnangul ei saa nõukogudesse määratud ärimehed isegi vahel aru, et ametiga kaasneb ka avalik tähelepanu ja vastutus ning ministrite vaikuses sündinud otsused põhjustavad vaid salatsemiskahtlusi.
Teadmatuses ärimehed? Riigiettevõtete nõukogu liikmete määramine ja muutmine on kahtlemata seda haldava ministri pädevuses. Kuid seda tehes on praegusel juhul ununenud kaks asjaolu. Esiteks, et minister on riigiettevõtte aktsionäride esindaja, mitte omanik ning peab oma otsuseid ja valikuid avalikkusele ka põhjendama ja selgitama. Teiseks ei ole harv, kui riiginõukogu vastutusrikkale ametile määratavatele ärimeestele on unustatud selgitada, mida avalik amet endast kujutab ning millised kohustused ja vastutus sellega kaasnevad.
Nii võibki Äripäevaga vestelnud nõukogude liikmed jagada tinglikult kahte lehte. Ühed, nagu Andres Saame, kes mõistavad, et nende määramine on poliitiline otsus, millega kaasneb avalik tähelepanu ja vastutus. Ja teised, nagu Toomas Tauts, kes ei saa vastuvõetud nõukogukohaga kaasnevast kohustustest üleüldse aru ning kas keelduvad avalikkusega suhtlemast või teevad seda üleolevalt.
Pakutud ei pea vastu võtma. Riigiettevõtte nõukogusse ei määrata suvalisi inimesi. Kindlasti võivad nad olla oma ala spetsialistid, kelle kogemus, oskusteave või lai silmaring tulevad riigiettevõttele kasuks. Kuid tunnistasid telgitaguseid tundvad endised poliitikudki, nagu Olari Taal, et üheks valikukriteeriumiks on mõne partei rahastamine või muusugune otsene või kaudne toetamine. Viimane ei ole ju tingimata halb, kui seda iseendale ja avalikkusele ka tunnistada julgetakse.
Näibki, et paljudele nõukogudesse määratud ettevõtjatele on see auametiks, kus sisulise nõu andmise kõrval rahuldada oma edevust ja saada uusi kogemusi. Nii mõnigi nõukogusse määratud ettevõtja põhjendab oma asumist klišeelikult: minister pakkus ja ei sobinud ära öelda. Kuid teinekord on auväärsem pakutud ametist loobuda. Näiteks kui ei soovita ametiga kaasnevaid kohustusi täita. Või kui tuntakse, et eelnev või praegune tegevus viitab kas otseselt või kaudselt võimalikule huvide konfliktile.
Riigiettevõttele minimaalsed reeglid. Juhtus, et äsjakinnitatud nõukogu liige suunas Äripäeva oma määramise põhjendusi küsima ministrilt. Kui kogenematule ettevõtjale (kuigi ükski neist seda ei ole) võib kidakeelsust teatud tingimustel andestada, siis majaminister Juhan Partsi pahameel esitatud küsimustele olukorras, kus ta ise on jätnud oma otsused avalikkusele selgitamata, on pigem piinlik.
Riigifirma on avalik ettevõtte, mis ideaalis võiks olla börsifirmadele eeskujuks. Paraku pole senine poliitilise kultuuri loomulik areng andnud soovitud tulemusi ning avatuks muutuvad riigiettevõtted vaid käsukorras. Esimeseks sammuks avatuse suunas sobivad kaks samaväärset võimalust. Viia riigiettevõtted mingis ulatuses, näiteks 20% börsile, mis tagab nii avatuse kui ka elavdab börsi ja majandust. Või kehtestada seadusega riigiettevõtetele minimaalselt börsireeglid.
Hirmu asemel, et valgus võimukoridorides pimestab, peaks kartma hiilivat vaikust.