Väikesed regionaalsed investeeringud ehk poliitžargoonis katuserahad on Eesti poliitikas paarkümmend aastat vana nähtus. Et Mart Siimanni juhitud vähemusvalitsus suudaks eelarve vastu võtta, võimaldati riigikogu liikmeil teatud summa ulatuses teha eelarvesse ettepanekuid, ilma et need olnuks valitsusega kooskõlastatud.
Komme jätkus järgmiste valitsuste ajal, sest ikka leidus jonnakaid rahvasaadikuid, kes tundsid, et olid muidu otsustamisest kõrvale jäetud. «Väikese papi» eest sai koalitsioon nõnda hääled kokku. Kujunes välja omamoodi altkäemaks, mida riigikogu liikmed said valitsuselt tasuks selle eest, et müüsid iseend ja oma mandaadi valitsuse kummitempliks. Valitsus aga kaitses vaevaga sündinud tasakaalus eelarvet riigikogulaste suva eest.
Ega see raha ole raisku läinud – remonditigi katuseid, aga jagus ka näiteks kultuuriajakirjandusele honorarideks. Katuseraha eest tehti ja tehakse küllap enamasti häid asju, kuid sageli ka juhuslikult ja pikemat perspektiivi tunnetamata.
Läks räpaseks
Riigimehed mõtlevad pikalt ette, poliitikud kahjuks sageli vaid nelja aasta piires. Katuseraha muutus räpaseks siis, kui poliitikud rakendasid selle presidendivalimiste vankri ette ja siis juba ka enda tagasivalimise vankri ette. Riigi raha, meie kõigi ühist raha jagati kui enda oma ja ei häbenetud seda just nii esitleda: valige mind, sest mina toon teile raha!
Kõige kuulsamaks sai plakatisuuruseid sümboolseid tšekke jaganud Heimar Lenk, aga ega ta polnud ainus. Nooremad tegid usinasti järele, võistlus suurema heategija tiitlile kogus tuure. Takka õhutas vahel ka kohalik meedia, mis juhtkirjades hurjutas katuseraha kommet, aga uudistes joonistas tulpasid, milline erakond ühte või teise maakonda kui palju raha suunas.
Kõik see on inimlikult nii mõistetav. Tore on kingitusi teha. Meile kõigile meeldib head teha. Anda on toredam kui saada. Kuri on karjas siis, kui jagatakse võõrast vara ja mõnuletakse selle eest tänu ja hääli oodates.
Allakirjutanu arvates on avalikkuse suhtumine «katuserahasse» tänaseni kahepalgeline. Tajutakse küll, et ega see päris puhas ja õige asi ole, aga kui raha saab kodukogudus või oma kool – no las see siis olla! Nõukogude mentaliteet, et kõva mees on see, kes Moskvast (nüüd Toompealt) fondi ja limiiti «välja lööb», elab edasi.
Halb poliitiline kultuur
Tegelikult tuleks endale ausalt tunnistada, et asi on käest ära läinud. Katuserahast on saanud halva poliitilise kultuuri üks sümbol. Koos erakondade liiga suure rahastamisega riigieelarvest, koos piiramatu kulutamisega valimisreklaamidele, koos parteiliste «toiduahelatega». Hiljutised kohalikud valimised tõid taas mitmelt poolt kurbi teateid, kuidas istuv võim kohalikke aktiviste endast sõltuvusse aheldas.
Eesti kodanikuühiskond on paarikümne aastaga tublisti arenenud. Meil on Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK), on Euroopa toetusi jagavad fondid, on endid tõestanud ja usalduse pälvinud kulka ja rahvuskultuuri fond. On tunnustatud eksperdid, kes mõistavad raha läbipaistvalt ja õiglaselt jagada. Poliitikud võiksid nüüd taanduda ja vabaühendusi usaldada.
