Vilepuhumine ehk väärkäitumisest teavitamine

Termin „vilepuhumine“ tuleneb ingliskeelsest väljendist whistleblowing, mis omakorda tõmbab paralleeli näiteks spordikohtunike või politseinikega, kes mõlemad juhivad vilet puhudes tähelepanu veale või ohule. Alates 20. sajandi keskpaigast kutsutakse nii inimesi, kes annavad teada organisatsioonis toimunud väärtegudest.  Nii on vilepuhuja mõistel ingliskeelses kultuuris pigem positiivne tähendus.

Eesti keeles pole praeguseks ingliskeelsele terminile whistleblower suupärast vastet leitud. Peamiselt on kasutusel terminid „väärkäitumisest“ või „vääritust teost teavitaja“ ja „vilepuhuja“. Viimane ongi otsetõlge inglise keelest ja on jäänud pigem võõraks. Eesti Keele Instituut on soovitanud alternatiivselt kasutada sõnu „vilemees“, „informeerija“, „vihjeandja“ ja „vihjaja“.  Aeg näitab, milline termin enim kasutust leiab. 

Eesti kultuuriruumis suhtuti teavitajatesse ajaloolise taaga tõttu pikka aega negatiivselt. Siiani tuuakse võrdlusi „koputajate“, „pealekaebajate“ ja teiste nõukogudeaegsete infolekitajatega, keda pigem nähti reeturite kui avaliku huvi kaitsjatena.

Selle tagamaad on meie kultuuriajaloos, mida on mõjutanud katoliiklusele ja õigeusule omane tugev sotsiaalne kontroll, kus teisitimõtlejaid, eriti uuendajaid häbimärgistati ja sootsiumist välja tõugati. Õigeusk mõjutas veel revolutsiooniaegsel Venemaal 19.-20. sajandi alguses vohanud varaste tugevat subkultuuri, kus igasugust pealekaebamist ja võimudega koostööd karistati jõhkralt. Nõukogude võim kasutas neid sotsiaalseid mõjuvahendeid oskuslikult ära, tänu millele igasugune teisitimõtlemine politiseeriti. Ühiskondlik häbimärgistamine lõi korrumpeerunud kultuuri, kus erinevatel võimutasanditel olevad inimesed püüdsid igal võimalikul moel kasu lõigata, seda nii riigi kui tööandja arvelt.

Pika aja jooksul tekkisid väärtused, mille toel peeti riiki ja tööandjat survestajateks, kellele tuli igal võimalikul moel vastu astuda ja seda tehes nö "omasid ehk teisi vastuastujaid mitte reeta". Teavitajaid nähti automaatselt "omade" reetjana ja sellist hoiakut toetasid ka väärtegijad. Tänu süsteemsele hoiakute muutmisele on ülalmainitud stereotüübid muutuma hakanud. Selles on rolli mänginud inimeste laiem kaasamine organisatsioonide juhtimisse ja ulatuslik teavitustöö, mis katab nii eetilisi kui ka majanduslikke juhtimise aspekte. Vilepuhumisest on saamas organisatsioonisisene varajase hoiatuse süsteem, mis aitab maandada riske ja tervendab organisatsiooni sisekliimat. 

Väärkäitumisest teavitamine ehk vilepuhumine on üks tõhusamaid viise korruptsiooni avastamiseks. ACFE (Ülemaailmne pettuste uurijate ühing) 2018. aasta uuringu järgi on vihjed kaugelt kõige tavalisem pettuste avastamise viis moodustades 40 protsenti kõikidest juhtumitest. Vihjetele järgneb siseaudit alles 15 protsendiga.

Vilepuhumist pärsivad organisatsioonisisesed valearusaamad, kehvad teavitusmehhanismid ja juhtkonna halb eeskuju, mis väljendub näiteks võimetuses oma töötajaid tagakiusamise eest kaitsta. Selleks, et antud tööriistakasti abil korruptsiooni ja väärkäitumist ennetada, peab juhtkond hoolitsema selle eest, et organisatsiooni igal tasandil kehtiks nulltolerants korruptsioonile, pakkuma töötajatele tuge nende väärtuste järgimisel ja kaitsma töötajaid tagakiusamise eest. Teavitajakaitse eesmärgiks on julgustada vilepuhujaid korruptsioonist või muust väärkäitumisest teada andma.

Olgu organisatsioon väike või suur, avatud töökultuuri edendamine toob kaasa mitmeid kasutegureid.

 

Väärkäitumisest teavitamist toetades saab organisatsioon paremini:

• ennetada väärkäitumist;

• avastada probleeme varakult;

• kindlustada, et kriitilise tähtsusega teave jõuab inimeseni, kes oskab probleemi lahendada;

• näidata (ettevõtte) osanikele, ametiasutustele ja avalikkusele, et ettevõte suudab võtta vastutust ja on hästi juhitud;

• vähendada anonüümseid ja pahatahtlikke infolekkeid ajakirjandusse;

• vähendada õnnetustest, kohtuvaidlustest ja asutuste inspektsioonidest tulenevaid kulusid ja kompensatsioone;

• olla tõsiseltvõetav ja usaldusväärne koostööpartner;

• säilitada ja parandada oma mainet.

 

Infoliin e infotelefon e helpline - infoliini kaudu saab töötaja nõu, kuidas väärkäitumisest teada anda ning millistest juhtumitest vihjeliini kaudu teavitada.

Vihjeliin e vihjetelefon e hotline - vihjeliini kaudu saab väärkäitumisest teada anda.

Vilepuhuja  - väärkäitumisest teavitaja

Vilepuhuja kaitse - kaitsemeetmed vääritust teost teatanud inimese tagakiusamise korral, nt teavitaja ja/või teavituse konfidentsiaalsuse tagamine.

Vilepuhumise poliitika e väärkäitumisest teavitamise kord või juhis - vilepuhumise poliitika sätestab, mida ettevõte peab väärituks käitumiseks, kuidas ettevõte reageerib oma väärtuste rikkumisele, kuidas on vääritust teost võimalik teada anda, kuidas teavitust korrektselt vastu võtta ning kuidas kaitseb organisatsioon teavitajat tagakiusamise eest.

Väärkäitumine e vääritu tegu - organisatsiooni väärtuste ja seadustega vastuolus olev käitumine

Tagakiusamine - väärkäitumisest teavitanud isiku kiusamine, diskrimineerimine, vallandamine vms teavituse tõttu

 

(Väljavõte tööriistakastist "Vilepuhumine ettevõttes" (Anni Jatsa, Korruptsioonivaba Eesti 2019))