16.09.2020

KVE tegevjuht Postimehes: 20 aastat arvamusartiklist «Korruptsioon peab Eestis olema»

Usun, et paljusid eestlasi on viimaste nädalate Valgevene sündmused pannud mõtlema selle üle, kuivõrd on meil vedanud – ja kui erinev võiks olla meie tänapäev, kui riigi etteotsa poleks pea 30 aastat tagasi valitud demokraatiameelsed isikud. Ehk on seetõttu ka hea aeg mõtiskleda, kus asub Eesti läbipaistvuse ja korruptsiooni skaalal, kirjutab KVE tegevjuht Carina Paju tänases ajalehes Postimees.

Korruptsiooni vähenemist, nagu ka kõiki teisi väärtuste süsteemset muutumist nõudvaid protsesse, tunneme alles õige pika aja järel. Tänapäeval on üpris mõeldamatu, et keegi kirjutaks Äripäeva artikli pealkirjaga „Korruptsioon peab Eestis olema“. Nii see aga 20 aasta taguses Eestis oli.

Eelmise aasta kohtumisel kohalike omavalitsustega ütles üks volikogu liige tabavalt, et eestlased olla seadususklik rahvas. Paljuski sellest, miks oleme viimase 20 aastaga jõudnud sinnamaale, et olla 180 maailma riigi seast korruptsiooni vähese taju osas 18. kohal, on tulnud just tänu jõudsale õigusraamistiku arenemisele. Korruptsioonivastane seadus, riigihangete eadus, erakonnaseadus ja mitmed teised on aidanud kaasa sellele, et meie elu korruptsioonivabamaks, ausamaks ja õiglasemaks muuta.

Siinkohal ei väida ma, et ükski nendest seadustest oleks perfektne, sest asjaolud muutuvad ning seadusi tuleb pidevalt täiendada, muuta, kärpida. Võtkem näiteks kas või kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, mille uuendamiseks töötab eraldi komisjon, või kevadel meditsiinisektoris tõusetunud debatt toimingupiirangu seaduses täpsustamise ja lausa kaotamise üle. Sellised debatid on vajalikud kas siis selleks, et seadust ajakohastada, auke lappida või kinnitada, et teatud ebamugavaid sätteid on ikkagi tarvis – nagu näiteks toimingupiirangut. Muide see, et Eesti riigis on karistatav teha ametiisikuna otsuseid enda ja endaga seotud isikute osas, aitab natukenegi hallata meie ühiskonna väiksusest tulenevat korruptsiooniohtu.

Sellest hoolimata olen sama laua taga istunud ja kuulanud inimesi, kes paradoksaalselt näevad korruptsiooni kõikjal, kuid ei oska korruptsiooni piiritleda ega määratleda. Kuigi praeguses Eesti ühiskonnas võib tekkida tunne, et korruptsioon ei puuduta igapäevaselt meie elu ning seega pole ka oluline, et meist igaüks täpselt ei tea, millistele seaduspügalatele mingis olukorras vaja täpselt viidata on, veendun üha enam, et probleem seisneb milleski enamas kui juura väheses tundmises.

Eelmisel sügisel teiste vabakonna esindajatega mõttevahetusel osaledes jagasin, kuidas minu tunnetuse ja mitteteadusliku uuringu järgi aetakse korruptsiooni segamini nii poliitilise tahte, tavapärase ametkonna töötsükli, väheselt kaasava otsuse või vahel ka lihtsalt lollusega. Ühe sellise loo järel ütles kohtumisel osalenud ametnik, et lõpuks saab ta aru, mida peetakse silmas termini „süvariik“ all. Kui me ei mõista, kuidas toimib riik ja langetatakse otsuseid, pole ka ilmselt imestada, et paljud otsused tunduvad korruptiivsetena, suvaliselt, kellegi erahuvides tehtuina.

Kusjuures sellega meenub mulle hiljutine artikkel, mille kirjutamine oli ajendatud koroonaviiruse leviku kõrgajal tohutult populaarsust kogunud vandenõudeteooriatest. Inimestel on kalduvus proovida seletada suuri maailma muutvaid juhtumeid millegi müstilise ja salapärasega – ei saa ju olla, et JFK tappis vaid üksinda tegutsev indiviid või koroona on tõesti lihtsalt nahkhiirtelt pärit haigus. Enamasti ongi aga nende suurte juhtumite taga midagi hoopis igavamat, lausa labast.

Samamoodi on korruptsiooniga. Mõni otsus tundub meile algselt kallutatud ja imelik, kuid kui oleme selle langetamises ise näiteks huvirühma või kodanikuna kaasa rääkinud või vastupidi, istume ametniku toolil ja peame tasakaalustama eri arvamusi, uuringuid, kirjandust, teiste riikide kogemusi ja poliitilist tellimust, saame aru, et pole lahendust, mis kõigile alati meeldiks. Muidugi on hädavajalik, et otsust ka kommunikeeritaks, seletataks – muidu võib isegi asjaosalistele jääda tunne, et rääkisime kaasa, aga kasu sellest polnud.

Eelnev polnud ütlemaks, et korruptsiooni Eestis ei eksisteerigi. Eksisteerib ja üpris igapäevaselt, nii tavakodaniku, ametkonna kui poliitilisel tasemel. Kui me aga ei määratle probleeme õigete nimedega, devalveerime me korruptsiooni terminit, kuid samaaegselt hakkame seda pelgama ja kartma, sest see justkui eksisteerib igal pool.

Kuidas seda muuta? Üks lahendus on kindlasti tagada, et ka noored mõistaksid paremini, kuidas riik toimib ja miks on oluline korruptsiooni vastu tegutseda. Alustame sel sügisel ühingu Korruptsioonivaba Eestiga näiteks projekti, mis aitab (algselt) kahel koolil oma õpilaskonnaga läbi viia kaasava eelarvestamise. Õpilased esitavad teatud osale kooli eelarvest ideesid, mida sellega ette võtta, arendavad neid ning lõpuks viivad läbi valimised parima välja selgitamiseks. 2019. aastal Leedus läbi viidud samasuguse tegevuse käigus selgus, et võrreldes varasemaga sai kaheksa korda rohkem õpilasi aru, kuidas kooli eelarve toimib, ning kolm korda rohkem õpilasi mõistsid, kuidas osaleda kooli otsustamisprotsessides. 7 õpilast 10-st avaldasid seejuures soovi ka tulevikus osa eelarve üle otsustada. Demokraatlike protsesside otsene kogemine aitab kaasa organisatsiooni, hiljem riigi läbipaistvamale toimimisele ning seeläbi ka korruptiivsete praktikate vähendamisele.

Kõike ei saa panna muidugi järgmise generatsiooni õlule. Et seadused on Eestis korruptsiooni vähendamisele nii avalikus kui erasektoris pigem toetavad, on pall praeguseks indiviidide ja organisatsioonide õuel. Olgu selleks miskipärast pidevalt korruptsiooni hammaste vahele jäävad kohalikud omavalitsused, ettevõtted või isegi heategevusorganisatsioonid, peame vaeva nägema organisatsioonikultuuri edendamise ning korruptsiooni- ja ka muidu pettusohtlike olukordade ja praktikate teadvustamisega.

Tänavusel Arvamusfestivali arutelul „Koputajad, pealekaebajad ja vilepuhujad“ osales kindlasti küll teatav kindel seltskond, kuid minu jaoks oli positiivne üllatus, et lausa 52% esitatud küsimusele vastanutest arvasid, et juhul, kui keegi nende töökohas väärkäitumisest teavitaks, võetaks seda tõsiselt ning sisse viidaks vajalikud muudatused. See on ääretult rõõmsaks tegev muutus – eriti võrreldes vaid aasta taguse ajaga, kui suurem enamus Korruptsioonivaba Eesti korraldatud arutelul osalejatest leidsid, et Eestis pole vihjeandmine soositud tegevus. Ehk on selles oma roll ka viimase aasta jooksul avalikkuse tähelepanu pälvinud vihjeandmise juhtumid nii RO Estonias kui TTÜs.

Kindlasti on pikk tee alles minna. Oleme Ausa Ettevõtluse Võrgustiku raames korraldanud erinevaid praktilisi töötubasid ja sellest kauemgi välja töötanud materjale, kuid ärieetika on paljudes organisatsioonides alles lapsekingades. Sellel on erandeid – suuri ja muljetavaldavaid, kuid paljuski tulenevad need erandid seaduse poolt pandud kohustusest või tugevatest Skandinaavia mõjutustest. Et Eestis saaks igas organisatsioonis normaalsuseks mõelda korruptsiooni sisulise ennetamisele, läbipaistvale juhtimisele ja vihjeandmise normaliseerimisele ehk avatud kultuuri juurutamisele, on meil tarvis veel rohkem eestkõnelejaid, veel rohkem heade praktikate jagajaid. Meie enda ja teiste võrgustike kõrval mängivad kindlasti olulist rolli nii ettevõtteid kui ettevõtjaid ühendavad kojad ja liidud.

Tolle 20 aasta taguse Tiit Elneri kirjutatud Äripäeva arvamusartikli lõpusõnum „Kui eraomanduses kommertspanga juht annab kuskil iseendale protsendita laenu, see mind ei huvita. Juhul muidugi, kui ma selle panga aktsionär või klient pole“ on loodetavasti tänapäevaks teisenenud ja märkamist juurde tekkinud. Heaks väärkäitumise ennetajaks on ikka hirm karistuse ees – ühelt poolt seadusest tulenevalt, kuid ehk veelgi rohkem ühiskonna halvakspanu ees. Kuigi muutused väärtustes toimuvad aeglaselt ja vahel lausa teosammul, on oluline, et julgeksime ebasobivale käitumisele ja tegutsemisele tähelepanu juhtida või siis toetada neid, kes seda teevad.

Sest vähemalt mina isiklikult soovin elada ühiskonnas, kus mul pole ükskõik ja kus ka teistel pole ükskõik. Näiteks sellest, et kommertspanga juht annab endale nullintressiga laenu.

Loe artiklit Postimehes