07.01.2021

KVE tegevjuht: hää huvikaitsja on hää lobist

Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht Carina Paju jagab ERRis nõu, kuidas kujundada oma huvikaitset läbipaistvalt.

Lobitöö läbipaistvamaks muutmisest on Eestis räägitud juba vähemalt kümme aastat, mis on tegelikult ikka päris pikk aeg mitte ühegi käegakatsutava tulemuse saavutamiseks.

Nüüd, kui Euroopa Nõukogu korruptsioonivastase riikide ühenduse GRECO poolt Eestile antud soovitus avalikustada kõrgemate riigiametnike kohtumised huvirühmadega ja reguleerida nõndanimetatud pöördukse efekti peaks tegelikkuses olema juba täidetud, ootab vastav eelnõu muude kriisidega tegelemise tõttu valitsuskabineti ukse taga järjekorras.

Tegu on küll hea tava ja mitte regulatsiooniga, kuid siiski sammuga sinnapoole, et hakkame (hetkel veel vaid täidesaatvas võimusambas) nägema, kellega ja mis teemal otsustajad kohtuvad.

Nii selle hea tava kui ka tema laiendamise ümber tekkinud diskussioone mõjutavad tugevalt sõna "avalikustamine" konnotatsioonid ja nendega seotud hirmud. Siinkohal on oluline mainida, et kui räägime lobitöö läbipaistvusest, ei räägi me tingimata reguleerimisest, ning huvirühmade kohtumiste avalikustamine ei tähenda kalendri täielikku avalikustamist ja kohtumise täpse sisu protokollimist.

Eesmärk on aga alati tagada, et iga õigusakti, avaliku otsuse ja tegevuse puhul on võimalik põhjendada, miks see sellisena loodud või nõnda muudetud sai. See, et kõikidel huvigruppidel on võimalus võrdsetel alustel juba eos õigusloomesse panustada ning avalikkusel õigus teada, kuidas otsused tehti, ongi kohtumiste avalikustamise laiem eesmärk.

Kellegi mõju õigusloomele võib nimetada ka seadusandlikuks jalajäljeks, mille jätab suuline või kirjalik seisukohtade väljendamine. Läbipaistvuse ja vastutavuse huvides on tarvilik, et iga selline jalajälg, olgu ta suur või väike, oleks avalik teave, põhjendatav ja arusaadav.

Nii nagu seaduseelnõu kooskõlastamisel saavad asjaosalised seletuskirja eri poolte seisukohtadega, tuleb seda printsiipi järgida iga õigusakti ja otsuse puhul ning tagada, et seisukohtade juures on viited, millise osaga ja miks ühe või teise seisukoha puhul nõustuti või vastupidi, seda arvesse ei võetud. Et loodame ikka läbimõeldud lahendustele ja otsustele, siis ideaalis ka puhtalt poliitilise otsuse puhul.

Igati tervitatav oleks Eestis huvirühmade andmebaasi (või kui soovite karmimalt, siis lobiregistri) loomine, kus organisatsioonid end registreerivad, et eri pooltel oleks võimalik kiirelt kindlaks teha, keda esindatakse. Võib tunduda elementaarne, aga jalaga on segada anekdootlikke lugusid sellest, kuidas väidetakse end esindavat tervet huvirühmade gruppi, kuid tegelikkuses on loodud üheliikmeline MTÜ.

Ideaalis võiks see andmebaas olla seotud tulevase koosloome keskkonnaga, mis paari aasta jooksul eelnõude infosüsteemi asendama hakkab. Et keskkonda on kogutud kogu õigusloome elukaar, on vaid loogiline, et iga õigusaktiga kaasa rääkinud organisatsioonid ja nende antud sisend seal kajastub.

Peaaegu et kõrvalnähtusena tekib hulk andmeid ja organisatsioonide nimistu, millele veidi lisades ongi juba andmebaas olemas. Need, kes keskkonnas ei kajastu, saaksid end sinna ise kirja panna. Euroopa Liidus ei saa näiteks liidu hoonetesse sissegi ilma, et lobist end akrediteerinud oleks.

Ka Eestis võiks sellist praktikat levitada – esialgu kas või kutsudes poliitikakujundajaid üles vabatahtlikult nõustuma, et kohtutakse vaid registreeritud organisatsiooni või isikuga.

Milleks üldse avalikustamist vaja on? Kindlasti on selle juures märgiline korruptsiooniriski maandamine. Oletame, et teatud õigusakti loomises kaasarääkinud pooled on avalikustatud, nii kaasamisprotsessi kui teiste kohtumiste vältel.

Miskipärast on viimasel hetkel põhjendamatutel alustel sisse kirjutatud vaid kitsale grupile soodne klausel. Seda on keeruline tuvastada, kui kohtumisi üldse ei avalikustata.

Kui aga kõik kohtumised ja sisendid on avalikud ning muudatustel on põhjendused, kaob vajadus spekuleerida. Mõeldes üpris tihti esitatud argumendile, et ajakirjanikud tunneksid kõigi kohtumiste avalikustamise järel nii palju huvi, et enam tööd teha ei saagi, tulevad kontrastina hoopis meelde lõputud spekulatiivsed artiklid, milles üht või teist poolt varjatud mõju avaldamises või veel hullem, poliitika ostmises kahtlustatakse.

Arusaamatuste selgitamisele läheb aga oluliselt vähem aega, kui nende ennetamisesse investeerida. Just seetõttu peaks avalikustamine olema meie kõigi, aga eriti poliitikakujundajate huvides.

Paljude jaoks on lobitööl halb maik juures. Riigivalitsejate lähedased suhted suurettevõtjatega, erakondadele tehtavad annetused, mis juhtumisi langevad samale ajale kui toetuste jagamised, endiste valitsejate kiire siirdumine lobimaailma ja nii edasi. Kahju, et need on meie riigis endiselt aktuaalsed asjad, kuid on siiski rõõm, et need juhtumid avalikkuse ette on jõudnud.

Mõnes mõttes tekitab huvide esindamine minu jaoks paralleele vihjeandmisega. Mõlemal juhul kuuleme juhtumitest skandaalide kaudu, kuigi nii lobi kui ka vihjeandmise puhul on tegemist tavapärase nähtusega.

Probleemide üle arutatakse organisatsioonis iga päev, kuid neid ei peeta vihjeteks, vihjeandmist tembeldatakse kohati aga pealekaebamiseks. Huvisid esindavad väga paljud organisatsioonid ja isikud, kuid ometigi peetakse lobitööd räpaseks ja kulissidetaguseks asjaajamiseks.

Huvikaitsjad võivad siinkohal öelda, et lobi ei puutu ometigi kuidagi nendesse – vabaühendused seisavad ju avalike, mitte ärihuvide eest ning on seetõttu ipso facto eetilised ja õilsad. Küll aga on muutumas poliitiline diskursus selle osas, mis on avalik huvi ja kellel on õigus selle eest seista. Vabakond peab oma legitiimsuse eest – kui mitte sisemiselt, siis väliselt – aina rohkem seisma.

Seetõttu peaksime tegema endast kõik, et mängureeglid oleksid kõikidele huvide eest seisjatele ühesed, ning pidevalt nügima neid, kes reegleid ei järgi. Lobi ja huvikaitse on oma eesmärgis samad – seista teatud huvide eest ning mõjutada poliitikakujundajaid neid huvisid arvesse võttes otsustama ja tegutsema.

Eetiline lobi on tegelikkuses tavapärane, nagu kasutatakse vahel ka kaheldava väärtusega huvikaitsevõtteid. Kui räägime seega huvirühmadega kohtumiste avalikustamisest, ei saa vahet teha huvikaitseorganisatsiooni ja lobistiga kohtumisel, vaid avalikustada tuleb mõlemad.

Materiaalne ebavõrdsus lobistide ja huvikaitsjate vahel on küll suur ja jääb ilmselt alatiseks alles. Näiteks kui vaadata Euroopa Liidu lobiregistri andmeid, deklareeris suurim lobile kulutaja, Euroopa Keemiatööstuse Nõukogu, aastase kulutusena 10 miljonit eurot. Top 20 kulutaja seast leiab vaid kaks valitsusvälist organisatsiooni ning paar mõttekoda.

Oskuste ja professionaalsuse poolest saame huvikaitsjatena aga võistelda küll. Strateegiliselt mõtlemine, oma ideede selge esitamine seadusandjatele, koostöö ja meedia kasutamine oma huvide esindamiseks on õpitavad. Ilma hea lobistamisoskuseta on hea huvikaitsja väga keeruline olla.

Ameerika Ühendriikides on loodud selline organisatsioon nagu Lobbying4Good, kus igaüks saab ühisrahastusplatvormi kaudu koguda finantse professionaalse lobisti palkamiseks. Lobist aitab seejärel suuri ja tihti üleliia idealistlikke eesmärke jagada väikesteks ja realistlikeks sammudeks ning neid seadusandjatele esitada.

Eesti ja USA mastaabid on võrreldamatud ja Eestis on seadusandja jutule saamine kümneid kordi lihtsam, kuid idee tuum – eesmärgi saavutamiseks tuleb hästi lobistada – on ikka sama.

Üks viisidest, mille kaudu vabaühenduste legitiimsust, kandepinda ja professionaalsust avalikkuse ja poliitikakujundate silmis suurendada, on tagada oma tegevuse läbipaistvus, sealhulgas peagi huvikaitse heade tavade järgimise kaudu. Sellega saavad vabaühendused olla oma töö läbipaistvuses eeskujuks ka teistele, nii-öelda klassikalistele lobistidele.

Artikkel ilmus algselt ajakirja Hea Kodanik talvenumbris.

Loe artiklit ERRis.