09.12.2019

KVE juhatuse liige korruptsioonivastasel päeval antud intervjuus: ühiskonnas ei olda endiselt veel piisavalt teadlikud vihjeandmise ja kohtumiste avalikustamise temaatika olulisusest

Ühing Korruptsioonivaba Eesti on sellel aastal tegelenud nii ministrite kui nende nõunike huvide konflikti juhise, ministrite ja nende nõunike poolt huvirühmade ning lobistidega kohtumiste avalikustamise ja vilepuhujate ehk vihjeandjate teemadega. „Nende küsimustega ka praktiliselt tegelemine - TTÜ vihjeandmise skandaal ja valitsuse tasandile jõudnud maaeluministeeriumi kriis  - on tõestanud, et ühiskonnas, sealhulgas isegi tippjuhtide või valitsuse liikmete poolt ei olda endiselt veel piisavalt teadlikud vihjeandmise ja kohtumiste avalikustamise temaatika olulisusest,“ tõdes endine juhtiv riigiprokurör, Ühingu Korruptsioonivaba Eesti juhatuse liige Steven-Hristo Evestus rahvusvahelise korruptsioonivastase päeva eel Eesti Päevalehele antud intervjuus.

Vihjeandjate kaitse direktiiv võeti Euroopa Parlamendis vastu 7. oktoobril, Korruptsioonivaba Eesti avaldas juba septembris nn vihje andmise tööriistakasti. Kas ettevõtete juhtide seas on teadlikkus huvide konfliktist, vihje andmisest või vihjeandja kaitsmisest tõusnud?
Vihjeandmise tööriistakasti ettevalmistamisel sai selgeks, et Eestis on juba ettevõtteid, mis on vastava protseduuri käima saanud ning kes seega juba sisuliselt tegelevad selle teemaga. Nad on reguleerinud selle, kuidas vihjeliin asutusesiseselt usalduslikku teed pidi toimib, aktsepteerivad sellist väärkäitumistest teavitamise viisi ja on mõelnud ka selle peale, kuidas tagada vihjeandjate konfidentsiaalsus ja kaitse.

Viimane on ilmselt väga oluline?

Jah, väga. Avalikkuse ette tulnud näited - nii TTÜ kui maaeluministeeriumi kantsleri juhtum – näitavad ilmekalt, et teemast ei teata veel piisavalt ning ilma suurema avaliku aruteluta järgneks pigem hukkamõist. Reaktsioonid ühiskonnas on seeläbi erinevad. Osa toetab nt ministeeriumist väärkäitumise kahtluse kohta taolise info väljaandmist ja teine osa mõistab selle hukka. Viimane näitab, et ühiskonnas levib suurel määral negatiivne suhtumine vihjeandmisesse või ei olda sellest päris täpselt teadlikud. Haridus- ja teadusminister Mailis Reps tõi oma esinemises välja, et teatud asjad on vaikimisi asutuse siseküsimused ja neid tuleks lahendada hea töökultuuri kohaselt vaid siseringis. Ometi, mis puudutab maaeluministeeriumi juhtumit, jõuti juba ohtliku huvide konflikti olukorrani. See tähendab korruptsiooniohtliku ja võimaliku realiseerunud korruptsioonikuriteoni.

Sellised sõnumid (otsustajatelt-K.A.) võtavad hoogu maha ja annavad segaseid signaale. Justkui korruptsiooni ja huvide konflikti ilmingud on miskit, mida on võimalik kokkuleppeliselt ja vaikselt lahendada. TTÜ puhul oli vihjeandja ca kuus kuud varem kõnelenud ülikooli rektoriga ja jaganud oma kahtlusi, kuid ta ei saanud mõistliku aja jooksul tagasisidet ja talle jäi mulje, et tema poolt räägitule ei reageeritud. Kui vihjeandja ei saa aga mõistliku aja jooksul sellist tagasisidet, kui teda eiratakse või lausa unustatakse, on avalikkuse teavitamine muudel viisidel põhjendatud. Selle tee TTÜ vihjeandja valiski, sest muid valikuid tal polnud. Ta pöördus ajakirjanduse poole, sest asutusesisesed  vihjeandmise kanalid ei toiminud. Avalikuks tuli probleem ise kui vihjeandja isik ning kannatas kõigi asjaosaliste maine, mida kõike oleks võinud aga ära hoida.

TTÜ juhtumi puhul on negatiivne ka see, et avalikkuse ees algas hiljem rektori ja vihjeandja vaheline etteheitva tooni kasutamine, millest võis välja lugeda vihjeandja tegevuse ja motiivide halvustamist ülikooli maine kahjustamise eest. Selliste olukordadeni jõudmist peaks vältima.

Direktiivi järgi ei tohiks asi selleni jõuda?

Ei tohiks. Ettevõtte või asutuse juhtkond võib end avalikkuse ees selliselt kaitsta ja vihjeandja tegevuse suunas kriitikat jagada juhul, kui selguks, et vihjeandja on tegutsenud pahatahtlikult. Antud juhul esitati rektori poolt aga peale seda, kui ülikooli poolt anti sõnum, et pettused ülikoolis ei leidnud kinnitust, retooriline küsimus, kes hüvitab mainekahju. See võis olla viide sellele, et rektori arvates asus vihjeandja ülikooli teadlikult ilma kindlate kontrollitud faktideta avalikkuses kahjustama. Aga see pole selle direktiivi ning juba siinseal olemasolevate või veel väljatöötamisel olevate protseduuride mõte. Vihjeandja ei pea läbi viima enne teavitamist iseseisvat uurimist. Vihjeandja annab teada, kui näeb, et midagi on viltu. Sellest, kui tema hinnangul on  tõusetunud probleemküsimus eetika, väärtuste, huvide konflikti või millegagi, mis on vastuolus korruptsioonivastase vm seadusega. 

Loomulikult peaks vihjeandja esimeses järjekorras eelistama ettevõtte sisest teavitusviisi, aga see tähendab, et ettevõttes on vastavad protseduurid välja töötatud, need on kõigile teada, sellist tegevust soositakse ning mõeldakse selle peale, kuidas vihjeandjat tagasisidestada ja tagada tema kaitse.

Maaeluministeeriumi nüüd juba endine kantsler Illar Lemetti rääkis esmalt oma kahtlustest riigisekretärile, seejärel prokuratuurile ning lõpuks otsustas avaldada kirjavahetuse ministriga. Kas viimane oli õige otsus?

Selle juhtumi puhul on killukesi tulnud välja erinevatel hetkedel ehk millal ja kuhu ta on pöördunud. See, et Lemetti informeeris riigisekretäri, selgus hiljem, kui see, et ta on prokuratuuri informeerinud.

Aga laias laastus rõhutan, et ilmselgelt on kohustatud iga ametiisik korruptsioonikuriteo kahtlusest teada andma. See hõlmab nii korruptiivse tulu nõudmise ja saamise, ametiseisundi, mõju, siseteabe ja avaliku vahendi korruptiivse kasutamise juhud. Seda kantsler ka tegi. Sellele eelnev samm ehk riigisekretärile asutusesisesest kahtlusest ministri ja tema nõuniku osas teadaandmine oli samuti õige tegu.
Nüüd on jäänud kaheldavaks sammuks, et kui kriminaalmenetlus 7. novembril alustati, andis kantsler avalikkusele sellele järgnevatel päevadel täiendavat lisainfot. Siin tuleb arvestada aga seda, et kantsleri pöördumisest õiguskaitseasutustesse oli selleks ajaks möödas juba mitu kuud, selleks ajahetkeks oli ajakirjandusel info juba teada ning  tekkinud oli põhjendatud avalik huvi. Seda ei saanud enam peatada. Olen seisukohal, et sel ajahetkel polnud Lemettil  takistust ajakirjanikega infot jagada, avalik huvi nõudis seda ja asutused, kes olid sellest varem teada saanud, ei olnud astunud olukorra selgitamiseks ega lahendamiseks selleks ajahetkeks olulisi samme. Kantsleril ei olnud enne 7.11 õhtut kinitust sellest, et tema esitatud teabega ka miskit ette võetakse ning selle teabe varjamine suure avaliku huvi puhul oleks olnud väär.

Teie hinnangul ei olnud asutusesisese kirjavahetuse väljaandmine väär?

Mulle on meelepärane õiguskantsleri hiljutine seisukoht. Nimelt selles, mis puudutab asutusesisese omavahelise kirjavahetuse välja andmist, pole ametlikku seisukohta võetud. Riigikantselei asi olnuks sellele hinnang anda ja initsieerida vajadusel kantsleri suhtes asjaolusid selgitav distsiplinaarmenetlus. Seda ei tehtud ja seega pole tuvastatud, et asutusesisese kirjavahetuse väljaandmine oli süüline ametikohustuste täitmine. Praegu on kantsleri vabastamisel esitatud kogu ühiskonnale hoopis teised ja piisavalt selgitamata ja vastuolulised põhjendused.

Aga mis kindel - kriminaalmenetluse puhul on alati mõistlik dokumendid politseisse ja prokuratuuri anda, mida kantsler ilmselt oli ka teinud.

Ma ei toetanud omal ajal kriminaaltoimikutest info väljastamist avalikkusele enne avalikku kohtuistungit ja ei toeta ka seda,  kui jagatakse avalikkusega asutuses edastatavat muud omavahelist kirjavahetust. See ei ole hea toon ning on pigem etteheidetav, käesoleval juhul lisandub aga juurde muid toone, aga ma pole pädev andma hinnangut kantsleripoolse ametialase teo toime panemise või panemata jätmise osas.

2013. aasta sügisel toimus nn prokuröride mäss kui ajakirjandusse lekkis prokuröride siselistis toimunud kirjavahetus, kus kritiseeriti jõuliselt justiitssüsteemi korraldust. Te tegelesite toona selle teemaga prokuröride eetikanõukogus.

Me ei tuvastanud toona, kes selle kirjavahetuse ajakirjandusse andis. Kui see inimene (kolleeg) oleks tuvastatud, siis oleks tema suhtes läbi viidud asutusesiseselt distsiplinaarmenetlus. Küll kujundasime eetikanõukogus tauniva seisukoha, sest selline salajane tegevus kahandas eelkõige kolleegide omavahelist usalduslikku suhtlust.

Kas te ei arva, et praegu võib kantsler Lemetti vabastamise tulemusel tekkida hoopis hulk ametnikke, kes ei julge eksimust nähes suud lahti teha?

Praegu on välja öeldud, et ametkond Eestis pole poliitiline ja kõik tegutsevad ausalt ning reageerivad vajadusel ja vastavalt seadusele. Aga nii väga kui me ei sooviks uskuda, et elame ideaalses ühiskonnas, siis rikkumised ometi aset leiavad ning põrkuvad erinevate reaktsioonide ja olukordadegaga. Nii et jah, arvan, et praegu on kantsleri ametist vabastamise tulemusena meil hulk ametnikke, kes pigem pööraksid sellises kriisiolukorras kõigele ebameeldivale selja.

Tegelikult on inimestel ju väga palju kaalul: pikaaegsed töökohad, isiklik heaolu ja kindlustunne. Need on inimlikult mõistetavad kategooriad. Ja kui sa tead, et sind võib oodata ametist vabastamine või avalikku häbiposti asetamine, siis jätadki rikkumistest teatamata. Kõik tagasilöögid kahandavad ausa riigi ja läbipaistva valitsemise efektiivsust.

Seetõttu on minu meelest väga kahetsusväärne, et valitsuse poolt pole antud adekvaatset sisulist hinnangut kantsleri tegevustele ega alustatud laiemat dialoogi sellest, millised võivad olla ühe ministri mõjud (pean silmas pädevus, tegevused) ametnikkonna suhtes. Korruptsioonikahtluse välja toomine ministri ja mõne kõrgema ametniku, nõuniku suhtes tähendabki mõnel juhul enda teekonna lõppu. Siin esineb tõsine oht, sest erinevalt kantsleri lahkumisest ei pruugi me reaametniku analoogsest vabastamisest kuulda kunagi miskit. Seega on olnud tegevusi ja otsuseid, mis võivad hirmu ja ebakindlust külvata.

Samas on ka raske uskuda, et TTÜ ja maaeluministeeriumi skandaalid olidki kaks ainsat skandaali Eesti riigis, mis seoses vihjeandmistega välja tulid ning mille järgi võiksime hinnata, et meil on olulistel kohtadel üdini ausad inimesed. 

Arvan, et räägime üksikutest julgetest inimestest, kes on, ma loodan, üllastel eesmärkidel võtnud ette selle võitluse. Olen oma elu jooksul näinud mitmeid korruptsiooniskandaale, kus kümned ametnikud ja tippjuhid on jäänud nendes juhtumites pigem vaikivale positsioonile. Seega, tõsi, miks peaksime arvama, et tänaseks on kõik muutunud.

Esimesi vilju seoses kehtima hakanud vihjeandjate kaitse direktiiviga loodan näha 2021. aasta sügisel – selleks ajaks peavad 250+ töötajaga ettevõtted-organisatsioonid olema selle üle võtnud ning vastavad protseduurid sisse viinud. Peale seda on näha, kas selle tulemusel on õiguskaitseorganitesse jõudnud situatsioone, mis muidu poleks sinna ehk jõudnud ja tegeldakse juhtumitega, mis muul viisil poleks ilmnenudki. Loodame, et see temaatika saab hoo sisse positiivses suunas ning aktiveerib inimesi ausama riigi ja ettevõtluskeskkonna nimel tegutsema.

Tegelikult on juba positiivne see, et me sellest kõneleme. Vihjeandmise direktiivi vastuvõtmine sellel sügisel jäi aega, kus me Eestis nende teemadega aktiivselt tegelesime. Oma ühingus näeme praegu igapäevaselt, et sellest direktiivist tulenevate põhimõtete järele on karjuv vajadus.

Kui üllatav ikkagi oli, et üks inimene võis olla nö kahel ametipostil korraga – ministri nõunik ja advokaat?

See pani tänases päevas igas mõttes imestama. Oleme Eestis praegu sellega Euroopa Nõukogu korruptsioonivastaste riikide ühenduse (GRECO) luubi all. Järgmise aasta juuniks peame GRECO soovituse kohaselt panema ministrite ja nende poliitnõunike jaoks paika selged huvide konflikti vältimise käitumisjuhised. See oli lünk, mis tuvastati V hindamisvooru käigus 2018.a detsembris. Põhilisteks teemadeks on nende kontaktid kolmandate osapooltega, kõrvaltegevused, konfidentsiaalse info käsitlemine, töökoha vahetusega seotud piirangud ja kingitused.

Kui prokuratuur alustas kriminaalmenetlust võimaliku mõjuvõimuga kauplemise uurimiseks maaeluministri õigusnõuniku Urmas Arumäe suhtes, küsis ERR kommentaari ka minult kui ühingu esindajalt. Ma teadsin, et peale mind minnakse intervjueerima Illar Lemettit. Arvasin, et toonane kantsler ei julge ministri ja tema nõuniku vastu astuda. Õhtul AK-d nähes oli üllatus suur, et inimene räägibki oma ministrile vastu. Aimasin, et sellega oli ta ilmselt tõmmanud joone alla oma karjäärile ministeeriumis. Hiljem nii juhtuski. See üks intervjuu ja need mõned vastused panid mind austavalt sellesse kõrgesse ametnikku suhtuma ning küsima, kui palju meil on neid ametnikke, kes sama oleks teinud, kas nad oleksid teada andnud ministri ja tema nõunike küsitavatest kohtumistest või tegudest.

Huvide konflikt võib ilmneda ka huvirühmade või lobistidega suhtlemisel

Tegeleme ühingus praegu ka selle teemaga. Avalikkuses läheb tihti segamini, mis on lobitöö ja mis on mõjuvõimuga kauplemine. Viimane on karistusseadustikus sätestatud korruptsioonikuritegu ning tähendab vara või muu soodustuse eest mõjuvõimu kasutamist ametiisiku üle mõne eelise saamiseks. Lobitöö on aga huvigruppide poolne otsene või kaudne suhtlemine nii avalike teenistujate, poliitiliste otsusetegijate ja nende esindajatega eesmärgiga mõjutada avalikke otsuseid. Selline lobitöö pole keelatud tegevus.

Töötame Eestis hetkel selle nimel, et avalikkusel oleks teave, kellega minister või tema nõunik kohtus, millal see toimus ning paari lausega oleks ka avatud kohtumise teema. Ideaalis võiks see info olla nt lülitatud eelnõude infosüsteemi, kus iga seaduseelnõu või muudatuste osas oleks fikseeritud, kellega on kohtutud ning millised on olnud ettepanekud ja seisukohad. Kui need initsiatiivid ja mõjutused on varjatud,  võib alati jääda kahtlus või spekulatsioon, et minister ja/või tema nõunik suhtlevad muudel eesmärkidel. Kohtumiste avalikustamine muudaks otsused kindlasti läbipaistvamaks ja ausamaks. Samas on ministrid ja nõunikud kaitstud ka rünnakute eest.
Praegune, maaeluministeeriumis tekkinud olukord tõestas, et meil oli ametis minister, kes tegelikult ei taibanud, mida tähendab huvide konflikt, kuidas seda ennetada ega tundnud seega ära korruptsiooniohtlikku olukorda. See võib tunduda naiivne, kuid sellepärast peame GRECO poolt nõutava juhise väljatöötamisel vajalikuks ka seda, et riigikantselei tagaks vajadusel ministri nõustamise eetika, väärtuste ja huvide konflikti teemadel. Näiteks kui ministril on küsimused või kahtlused huvide konflikti vältimise osas või kuidas eetiliselt erinevates olukordades käituda.

Viimane näide kinnitab seda, et kui minister ei ole võimeline aru saama huvide konflikti situatsioonist ja avalikkusele olukorda hiljem selgitama, siis ei pruugi ministritooli iga kord sattuda inimesed, kes teaksid ja tajuksid, mida huvide konflikt tähendab ja kuidas sellest hoiduda.

Kohalike omavalitsuste juhtide seas on korruptsiooni ennetamisega tegeletud, kuid peamised korruptsioonikahtlused  on tõusetunud ikka seoses nende tegevustega. See näitab, et 10-20 aastat vallavanema ametiposti pidanud inimene ei pruugi olla üdini aus, eetiline ja riigimehelik ning seetõttu ei pruugi ka ministri ametipost talle sugugi sobida. Maaeluminister Mart Järviku juhtum tõestab seda (Järvik oli aastaid vallavanem-K.A.). Kindlasti on igas ametis - nii vallavanemana kui ministri toolis - väga tublisid inimesi, aga viimane näide ehk iga selline juhtum kahjustab teiste juhtivatel ametikohtadel töötanud või töötavate inimeste tõsiseltvõetavust ja usaldusväärsust.

Kindlasti ei saa selliselt iseloomustada kõiki valitsusliikmeid, aga viimase aja juhtumid näitavad selget  vajadust nende küsimustega tegelemiseks, so läbipaistvama valitsemise suunal. Mõnele on vaja seda ABC-d, millised on lubatud ja millised ebaseaduslikud tegevused, millistest olukordadest tuleb hoiduda ja millistel juhtudel kellegi poole pöörduda. Kahju, mõnikord ka kõrgeima tippjuhi tasandil, kuid asjad saavad seeläbi ainult paremaks muutuda.

Euroopa Parlament võttis 7. oktoobril vastu liidu õiguse rikkumisest teavitajate ehk vihjeandjate kaitse direktiivi, kahe aasta jooksul peavad liikmesriigid oma seadusandluse direktiivi nõuetega kooskõlla viima. Korruptsioonivaba Eesti on juba välja töötanud nn vihjeandmise tööriistakasti. 250+ suurusega organisatsioonid ja ettevõtted peavad 2021. aasta sügiseks kehtestama asutusesisesed regulatsioonid ja protseduurid. Ettevõtetel ja organisatsioonidel suurusega 50-250 töötajat on aega kuni 2023. aasta sügiseni. „Ettevõtted peavad valima inimese, kellele vihjeid edastatakse ning teda ühtlasi sel teemal koolitama. Tuleb tagada, et võimalikust ettevõtte sisesest väärkäitumisest teavitamine toimuks teatud kanaleid pidi, mis tähendab seda, et vihjeandja tegevus peaks olema konfidentsiaalne. Sellist teavet ei jagata üle organisatsiooni. Kontakt, kellele teave edastatakse, peab järgima kindlaid protseduure, kellega tema omakorda infot jagab. Kas siseauditi osakonnaga, juhtkonnaga, õiguskaitseasutustega. See oleneb võimalikust rikkumise iseloomust,“ selgitas Steven-Hristo Evestus.
Evestus rõhutas, et kindlasti tuleb tagada vihjeandja kaitstus, et tema tegevus ei tooks talle kaasa ettevõtte sisest ega avalikku tagakiusamist. Vihjega tuleb tegeleda ja vihjeandjale ca kolme-kuue kuu jooksul tagasiside anda.“
Evestus tõdes, et vihjeandmise direktiivi üle võtmine Eesti seadusesse ja siseregulatsioonide muutmine nõuab väga suurt teavitustööd. „Organisatsioon ei saa seeläbi muutuda ka pealekaebamisasutuseks. Kindlasti tuleb ka sellele mõelda, mida toob kaasa pahatahtlik teavitamine. Selge on, et ideaalsena kõlava vihjeandmise protseduuri osas on kindlasti neid, kes seda kuritarvitada sooviksid - keegi on kellelegi jalgu jäänud või tundub, et nüüd ongi aeg vana vimm käiku lasta. Pahatahtlikud vihjeandjad pole inglite staatuses, kelle tegevus on püha ja puutumatu ning see nõuaks teatavaid sanktsioone,“ ütles Evestus.
Evestuse hinnangul aitab eelkõige see, kui ettevõtte kontaktisik ise on adekvaatne, selleks koolitatud ja pädev. Inimene, kes on end tõestanud usaldusväärse ja erapooletuna.