06.06.2012

Eesti korruptsioonivastase võimekuse uuring 2012

Ühingu Korruptsioonivaba Eesti poolt avalikustatud korruptsioonivastase võimekuse uuring näitab, et Eesti korruptsiooniennetusele suunatud süsteemis on nõrkusi, mis kahandavad oluliselt riigi korruptsioonivastast võimekust. 

 Uuring toob välja, et kuigi mitmetel korruptsiooni ennetamise seisukohalt tähtsatel institutsioonidel, eeskätt seadusandlikku võimu esindaval Riigikogul, erakondadel, aga ka erasektoril, on piisavalt suutlikkust, jääb nõrgaks nende roll mõjusate korruptsiooni¬vastaste reformide algatamisel ja elluviimisel. „Kõige positiivsema hinnangu annab uuring Riigikontrollile, õiguskantslerile ning valimiskomisjonidele, kuid paraku ei oma need institutsioonid korruptsiooni ennetamisel võtmetähtsust, vaid saavad toetada poliitilisel tasandil algatatud reforme,“ ütles ühingu Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht Asso Prii.
 
Teiseks oluliseks nõrkuseks Eesti korruptsioonivastase süsteemi toimimises on vajakajäämised korruptsiooni ennetamisele suunatud meetmetes, näiteks huvide deklareerimine, lobireeglid ning korruptsioonist teavitajate kaitse. „Ühest küljest on see seotud juba mitu aastat vastu võtmata jäänud uute seadustega nagu korruptsioonivastane seadus ning avaliku teenistuse seadus, teisalt aga jätab soovida seniste reeglite rakendamine, seda just kohaliku omavalitsuse tasandil,“ sõnas Prii. „Eeskätt on küsimus selles, kas ja kui palju pakutakse riigi poolt tuge ning nõustamist – praegusel juhul on põhitähelepanu suunatud karistuslike meetmete tugevdamisele, mitte ennetustööle.“
 
Kolmandaks loob riigi ja ühiskonna väiksus eeldused mitmele tõsisele probleemile. Lähedased suhted tingivad puuduliku kontrolli ja kuritarvitamiste võimalusi ametikohtadel ning suurendavad poliitilist mõju avaliku sektori üle. „Tihtipeale sõlmib asutus isiklike suhete rikkumise vältimiseks ja avaliku maine säilitamiseks õigusrikkumise toime pannud töötajaga kompromissi kahjude hüvitamiseks, jättes õiguskaitseasutused teavitamata, kuid see jätab rikkujale hoopis mulje, et midagi väga halba nagu polegi,“ sõnas Asso Prii. „Sellist käitumist tuleb aga taunida.“.  
 
Neljanda aspektina juhib uuring tähelepanu kodanikuühiskonna üldisele nõrkusele – seda nii piiratud rahalise suutlikkuse kui ka nõrga korruptsiooniennetusliku rolli mõttes. Avalikust rahastusest sõltuv, projektipõhine tegevus ei soodusta kodanikuühenduste rolli Riigikogu ning valitsuse vastutavana hoidjana ning korruptsioonivastaste tegevuste algatajana.
 
Uuringu käigus hinnatavateks valdkondadeks olid seadusandlik võim, täidesaatev võim, kohtuvõim, avalik sektor, õiguskaitseasutused, valimiskomisjonid,  õiguskantsler, Riigikontroll, erakonnad, meedia, kodanikuühiskond ning erasektor.
 
UURINGUG SAAB TUTVUDA SIIN.  
 
Tegemist on standardmetoodikal põhineva uuringuga, mis viidi paralleelselt läbi 25 Euroopa Liidu liikmesriigis. Eestis ei ole varem nii süstemaatiliselt uuritud eri valdkondade võimekust korruptsiooni tõrjumisel ja ennetamisel. Uuringu läbiviimist Eestis koordineeris ühing Korruptsioonivaba Eesti ning selle läbiviimist rahastasid Euroopa Komisjon ning Avatud Eesti Fond.
 

 "Kõige tugevamad sambad korruptsioonivastase võimekuse süsteemis on Õiguskantsler, Riigikontroll ning valimiskomisjonid. Süsteemi nõrgimateks lülideks on erakonnad, avalik sektor ja kodanikuühiskond."