09.12.2015

Arvamus: keda me kaitseme, ühiskonda või korruptanti?

Eestlased ei kipu korruptsioonist teada andma, ajades seda segi nõukogudeaegse koputamisega.

Iga lapsevanem tahab, et laps pöörduks oma probleemidega tema poole, nii et vanem saaks aidata murest ülesaamisel. Kahjuks vahel seda usaldust rikutakse ning laps saab toetuse asemel sõimu või süüdistuste osaliseks. Niimoodi õpib laps ära, et probleemist rääkimise asemel on targem suu kinni hoida.

Süsteemne pahe - korruptsioon

Kas nii on toimunud ka Eesti ühiskonnas? Kas need, kes meie riigi probleeme ja murekohtasid avalikkuse ette lahendamiseks toovad, satuvad süüdistuste või tagakiusamise alla? Kas riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja eraettevõtete juhid ei peaks olema samamoodi huvitatud, nagu lapsevanem, kuulama nende juhenduse all olevaid isikuid, eriti kui nende sõnum on seotud tõsiste probleemidega?

Ühiskonnas, kus sõnumitoojaid ahistatakse, ei taha ega julge inimesed välja tuua isegi tõsiseid rikkumisi ja kuritegusid, mida korruptsioon kindlasti on. Ühingu Korruptsioonivaba Eesti (KVE) poolt aastal 2012 tehtud uuringu järgi ainult 52% küsitletud Eesti elaniketest teavitaks korruptsioonist. Arv on hämmastavalt väike, võrreldes näiteks Suurbritannia ja Taaniga, kus vastav protsent on üle 90.

Mis on nii erinevat meie ühiskondade vahel? Kas tegemist on sellega, et nüüdis-Eesti inimesed ajavad korruptsioonist teavitamise segi nõukogude aja koputamisega? Samas on ju Eesti arenenud suurte hüpetega eemale kunagistest jäänukitest igas valdkonnas. Oleme arenenud suunas, kus riigi uurimisasutused pakuvad üldise arvamuse kohaselt ikkagi usaldust väärivat teenust. Suunas, kus ettevõtete juhtkonnad tahavad pigem teha ausat äri, kui teha lühinägelikke otsuseid ja määrida ennast korruptsiooniga. Tänane areng peaks meil siiski juba võimaldama muuta oma suhtumist ning tänada neid, kes probleemsetest kohtadest sõnumeid toovad. Peaksime vaatama neid isikutena, kes hoolivad ühiskonnast ja soovivad muutusi. Lihtsalt isikutena, kes näevad, et korruptsioonikuritegevus on ühiskonnale kahjulik.

Mõelgem selle üle, et korruptsioon on ühiskonnale läbivalt kahjulik. Korruptsioon on kahjulik valitsemisotsuste kvaliteedile, turukonkurentsile ja samuti ka inimeste tervisele ja elule. Justnimelt elule, kui mõelda viimaste nädalate masendavatele uudistele korruptsioonist liikluses. Ehmatav on see, et meie liikluses on inimesi, kes on oma juhiloa ostnud (kuna ei täitnud eksamitingimusi) või et tegelikkuses nende auto ei vasta tehnilistele nõuetele. Nimelt sai oktoobris avalikuks juhtum, kus neli ARK-i eksamineerijat võtsid rohkem kui 100 juhtumi puhul altkäemaksu ja detsembris paljastus juhtum, kus politsei on esitanud altkäemaksu võtmise kahtlustuse viiele tehnoülevaatajale Tallinnas ja Sillamäel.

Kõik põhimõtted ja süsteemid varisevad kokku, kui nende tõsiseltvõetavuse eest ei seista. Korruptsiooni eest vajavad meie põhimõtted ja süsteemid kaitsmist. Korruptsioon ei ole mõne üksiku musta lamba vale otsus, vaid korruptsioon levib süsteemsete nõrkuste kaudu. Neid nõrkusi tuleb tunnistada ja need tuleb parandada. Ja neid nõrkusi aitavad korruptsioonist teavitajad paljastada. Seega jääb meie kohustuseks need probleemsed kohad ära parandada.

Korruptsioonist teavitamine kui kodaniku julguse märk

Meil tuleb pöörata tähelepanu sellele, kuidas meie toetame korruptsioonist teavitamist. Juba täna juhendavad ja pakuvad riigiasutused erinevaid võimalusi korruptsioonist teavitamiseks (vtwww.korruptsioon.ee). Sellised kanalid on vajalikud ja meil tuleb kindlustada, et nende haldamiseks on olemas piisavad ressursid. Kuna korruptsioon on süstemaatiline nähe, võib ühe väärt vihje põhjalt alustatud uurimine tuua kaasa laiahaardelisema skeemi paljastamise. Aga kas politsei vihjekanalist piisab? Ettevõtete põhjal tehtud uuring näitab, et juhul kui töötaja on oma tööülesannete täitmisel näiteks korruptiivse teo tunnistajaks, eelistaks 98% töötajatest kasutada ettevõttesisest teavitusmehhanismi. Tänaseks on leidnud kinnitust tõsiasi, et ettevõtte sisemine teavitusmehhanism ehk väärkäitumisest teavitamise kanal toetab juhtkonda rikkumiste tuvastamisel. Selle abil luuakse töötajale turvaline viis sisemiste rikkumiste esile toomiseks ja tagatakse kindlus, et tagakiusamist ei toimu. Väärkäitumisest teavitamise kanal ei võtta ära vastutust otsestelt juhtidelt toetada oma alluvaid ja andmed näitavad, et otsene juht on jätkuvalt eelistatuim kanal väärkäitumisest teavitamisel. Väärkäitumisest teavitamise kanal annab juhised nii töötajatele kui ka juhtidele, kuidas teavitust nõudvas olukorras peaks käituma, millised on teavitusega seotud võimalused ja tagajärjed. Andmekaitse Inspektsiooni hinnangul saab kehtiva õiguse kohaselt Eestis väärkäitumisest teatamist ettevõtetes rakendada juhul, kui ettevõttel on Eesti seadusest (või välislepingust või Euroopa Liidu Nõukogu või Euroopa Komisjoni otsekohalduvast õigusaktist) tulenev selge kohustus. Võimalikud piirangud antud mehhanismi sisse seadmisel tekivad töösuhetes isikuandmete töötlemisel. Kuna see nõue on kehtestatud ainult mõnes üksikus valdkonnas, tuleks Ühingu Korruptsioonivaba Eesti hinnangul seadusandlust selles osas täiendada. Korruptsiooni tuvastamine on nii riigi kui ka ettevõtete huvides ja kõikidel ettevõttetel peaks olema võrdsed võimalused korruptsiooniriski maandamiseks. See tähendab, et ettevõttele peaks olema võimalus hinnata oma riske ning vastavalt oma vajadustele väärkäitumisest teavitamise kanal rakendada.

Maskid maha korruptantidelt

Täna on rahvusvaheline korruptsioonivastane päev. Tänavu on selle päeva tunnuslause „Paljastagem korruptandid“ (Unmask the Corrupt). Tegemist on rahvusvahelise korruptsioonivastase liikumise Transparency Internationali üleskutsega mõista hukka ja pöörata tähelepanu maailma korruptiivsematele isikutele ja asutustele. Kolm ja pool miljonit inimest üle maailma esitasid oma ettepaneku korruptiivseima isiku või asutuse väljaselgitamiseks. Täna avalikustatakse kõik kandidaadid, kelle korruptiivne käitumine on eelnenud kontrolli käigus tõestust leidnud. Nimekirja sai muuhulgas FIFA ja endine Ukraina president Viktor Janukovõtš . „Tiitlile“ esitatud isikutest ja asutustest näeme paraku taas, et korruptsioon on süsteemne nähtus, mida teame ka Eesti kogemusest.

Järgmisena toimub hääletus, millele järgneb üleskutse leidmaks lahendusi, kuidas korruptsioonivastast sõnumit peaks levitama, milliseid lahendusi peaksime rakendama korruptsiooni ennetamiseks. See on üleskutse ühiselt tegutseda korruptsioonivabama ühiskonna suunas. Kampaaniat saab jälgida kodulehel www.unmaskthecorrupt.org.

Eestisse naastes saab õnneks tõdeda, et korruptsioonist teavitamisel on ka oma positiivsed arengud. Näiteks, Riigi Kinnisvara AS pani tööle väärkäitumisest teavitamise kanali, rõhudes tugevalt nulltolerantsile korruptsiooni suhtes. Riiklik korruptsioonivastane strateegia on parandanud meie uurimisasutuste võimekust ja aidanud rakendada sisekontrolli meetmeid mitmetest asutustes. Meetmed on vilja kandnud, sealhulgas maanteeametis, nagu oleme selle sügise uudistes saanud jälgida.

Loodame edasiminekut ka teise Korruptsioonivaba Eesti ühingule südamelähedase teemaga, milleks on korruptsioonivastased eneseregulatsioonind. Riigikogu liikme kuluhüvitiste teema näitas valusalt, kui hambutuks on osutunud eelmisel aastal vastu võetud Riigikogu liikme hea tava dokument, mis peaks aitama just selliseid küsimusi lahendada. Parlamendiliikme käitumiskoodeksis on puudu meetmed selle rakendamiseks juhul, kui mingi probleem esile kerkib. Rõõmustav on kuulda, et Riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon võtab ette Riigikogu liikme hea tava parandamise nii, et sellest oleks abi parlamendisaadikute maine tagamisel ja avalikkuse ebaõiglustunde lahendamisel.

Korruptsioonist teavitamine on üks tsiviliseeritud ühiskonna tunnus. Tegudele!