30.05.2011

Läbipaistvuse mitu palet Georgias

 

Mai keskel osales Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht Asso Prii Avatud Eesti Fondi (AEF) poolt korraldatud visiidil Georgiasse, mille käigus toimus kogemuste vahetamine läbipaistvate valimiste korraldamise osas. Nähtust-kuuldust kirjutab Asso AEF-i blogis.

Sarnaselt Sergei Metlevile osalesin minagi projektis “Kodanikuühiskonna roll osalusdemokraatia tugevdamisel Idapartnerluse riikides” Georgias, mille eesmärgiks oli Georgia valimissüsteemide tundmaõppimine ning parimate praktikate jagamine Eestist. Tahtsime vahendada kogemusi ja kuulda Georgia pingutustest korruptsiooni tõkestamisel ning kuulata nende mentorluse kohta Moldova kodanikuühendustega.

Aga kuidas siis nii, et saadame moldovlased Georgiast midagi õppima? On siis midagi õppida? Ei saa vastu vaielda, et võrreldes näiteks Ukrainaga on Georgial õnnestunud võtta selgelt läänelikum kurss. Pingutatakse moderniseerimise ja protsesside kaasajastamise suunas. Ammutatakse endasse teavet ja kogemusi, mida jagavad konsultandid lääneriikidest (sh Eestist) ning võimalusel eelistatakse välissuhtluses inglise keelt vene keelele.

Ent tuleb nentida, et kohati on need püüdlused omandamas teatavat fanaatilist eesmärki, mille nimel pingutades on unustatud üks korruptsioonivastase tegevuse aluspõhimõtteid – vormist on palju tähtsam sisu. Kõige silmatorkavamaks näiteks on riiklike asutuste hoonete ehitamine – läbinisti ultramoodsad ning klaasist! Kujundlikult on tegemist ilusa sõnumiga, mis peaks edasi andma rõhutatud suundumust kõigiti läbipaistva ühiskonna poole – vaadake, rahvas, kuidas ametnikud tööd teevad! Avalikkuse valvsa pilgu all rabavad juba siseministeeriumi ametnikud ning peagi lisanduvad parlamentäärid, keda ootab vanas pealinnas Kutaisis uus parlamendihoone. Aga kas vormiliselt läänelikud ehitised muudavad sisemised protsessid automaatselt läänelikeks? Kindlasti mitte. Samuti tekib paratamatult küsimus, et kas riigis, kus keskmine palk ei küündi üle 130 euro, on ikka mõistlik investeerida mitusada miljonit eurot valitsushoonete asendamiseks, mis tegelikkuses polnud üldsegi mitte kokku kukkumas. Ehk oleks sellega saanud vältida kummalist olukorda kohalikus keskvalimiskomisjonis, kus IT juht sai uhkusega öelda, et kaks kuud tagasi installeeriti ka nende arvutitesse viirusetõrjega tegelev tarkvara. Prioriteedid?

Georgia siseministeeriumi hoone, arhitektideks Michele de Lucchi Milano Studio aMDL-ist ja Freyrie-Pestalozza – F&P arhitektid, samuti Itaaliast. Läbipaistvust enam kui 10 000 ruutmeetril.

Teine ehe näide puudutab viga, mille on teinud päris mitmed riigid Balkanil. Nimelt on paratamatu tõsiasi ka see, et pelgalt suurte ressursside suunamine mingisse valdkonda ei pruugi üheselt kaasa tuua samaväärset tulemust. Pean siinkohal silmas eelpool mainitud Georgia keskvalimiskomisjoni, mille massiivses, eelnevalt õiguskaitseorganitele kuulunud majas (mis joonistus selgelt välja ka maja visuaalsest olemusest) töötab päevast päeva 150 ametnikku, lisaks veel sadakond regionaalset ametnikku ning „hooajatöölised“, keda kaasatakse valimisperioodidel. Samas töötab Riigikogu Kantselei valimise osakonnas vaid neli koosseisulist ametnikku ning ma julgeks öelda, et Eesti valimiste läbipaistvuse üle kurtmiseks see põhjust ei anna. Küsimus on töötajaskonna kvalifikatsioonis, selges tööjaotuses ning püstitatud konkreetsetes eesmärkides.

Kogu eelneva jutuga ei taha ma aga öelda seda, et Georgia on kaldunud kõrvale oma kursilt saada lääneriikidega võrdseks partneriks. Riiki ilmestab tugevate ning jätkusuutlike kodanikuühenduste hulk, mis on tingitud Rooside revolutsioonile eelnenud ebastabiilsest riigivalitsemisest ning vajadusest koondada kodanikke paremat demokraatiat nõudma. Needsamad kodanikuühendused tüürivad nüüd rahvusvahelisi kontakte otsides riiki õiges suunas. Samuti paistis ametnikega kohtudes nende silmis siiras soov ja tahe tõepoolest korraldada asjad ümber viisil, kus avalik ressurss lähebki avalikuks hüvanguks ning avaliku sektori tööhõive ei toimuks enam hõimkondlikel alustel, vaid kandideerimiskriteeriumite põhjal nagu mõistlik on.

Soovituseks ehk veel meie kodanikuühiskonna kolleegidele Moldovast niipalju, et kursi võtmisel läände on eelduseks võimalused piiranguteta suhtlemiseks. Paraku tundub, et siiani on nende esmaseks võõrkeeleks vene keel, seda nii akadeemilises elus kui ka muus välissuhtluses. See muudab aga ühest küljest raskeks lääneliku mentaliteedi omandamise ning teisest küljest kapseldab neid kindlasse regiooni, kus omavahel kogemusi vahetada ning vigadest ja õnnestumistest õppida. Sestap kõlas üpriski harva küsimus „Aga kuidas teil seal Eestis see korraldatud on?“. Eesti on postsotsialistlikest riikidest koos Sloveeniaga teinud läbi vaieldamatult suurima arengu demokraatliku ja läbipaistva riigikorralduse poole ning meilt oleks, mida õppida.

Kohtumisel kohaliku Transparency osakonnaga sedastas sealne poliitikadirektor vajadust teha tihedamat koostööd ühingu Korruptsioonivaba Eestiga – siinse Transparency esindusorganisatsiooniga, kuna Georgia soov on ju jõuda Eesti tasemele. Selle peale kostis sealne juhatuse esimees (kes on muide ameeriklane): „Ei, meie soov on saada Singapuriks!“.

Seega sihid kõrgeks, Georgia!