23.05.2016

Uurimiskomisjoni raporti mustand: Tallinna Sadama korruptsiooniriski võimaldas nõrk nõukogu

Riigikogu Tallinna Sadama uurimiskomisjoni hinnangul võimaldas korruptsiooniriski tekke Tallinna Sadamas nõrk ja ülepolitiseeritud nõukogu, mis ei täitnud sellele püstitatud ülesandeid ega kontrollinud riigifirma juhtkonna tegevusi.

«Uurimiskomisjon esitleb suure tõenäosusega raportit 14. juunil,» ütles komisjoni juht Artur Talvik BNS-ile. «Raport on sisuliselt valmis ja komisjon arutleb seda ise 31. mail ja kui vaja, siis veel,» lisas ta.

Tallinna Sadama juhtimist ja tegevust mõjutasid oluliselt võimuerakondade vahelised kokkulepped ja erimeelsused, avalikkuse ja äriühingu huvid olid poliitiliste eesmärkide kõrval teisejärgulised. Äriühingu nõukogu ei tegutsenud omaniku ja äriühingu huvide ühtse elluviijana, seisab uurimiskomisjoni raporti mustandis.

Erakondlikul alusel valitud nõukogu liikmete ning aktsiaid valitseva ministri vahel kerkisid korduvalt üles erimeelsused poliitilisel pinnal, mis takistasid riigi kui omaniku huvide täitmist äriühingus ning viisid kõrvale tähelepanu juhatuse tegevuselt. Poliitiliste mõjutuste tõttu jäi osaluse valitseja järelevalve äriühingus toimuva üle kesiseks. See olukord andis Tallinna Sadama juhatusele võimaluse kontrollivabaks tegutsemiseks.

Tallinna Sadama nõukogu puhul jäi komisjoni hinnangul vajaka pädevusest ning tööle pühendumusest. Enamasti ministrid välja pakutud nõukogu liikme kandidaatide nimetamisega nõustusid, seda ka siis, kui kandidaat ei vastanud täielikult ministri ootustele. Kandidaadiga nõustuti poliitilistel põhjustel, ministripoolne nimetamine oli enamasti formaalne toiming. Tallinna Sadama nõukogu liikmeks valitud isikute puhul esines muu hulgas huvide konflikte, mida tuleb nõukogu liikmete puhul vältida. Tallinna Sadama nõukogu liikmed ei vastanud kõikidele seaduse nõuetele.

Tallinna Sadama nõukogu liikmete vahel kerkisid korduvalt üles erimeelsused erakondlikul alusel, ühte valitsuserakonda kuuluvad nõukogu liikmed ei soovinud täita teise erakonda kuuluva ministri ootusi. Võimukoridoridest Tallinna Sadama nõukokku edasi kandunud poliitilised vaidlused takistasid korduvalt nõukogu konstruktiivset koostööd omaniku huvide ja eesmärkide täitmisel. Nii olid osa nõukogu liikmete ja aktsiaid valitseva ministri vahel erimeelsused jäämurdja ostmise ja parvlaevade hankimise küsimuses, kuigi valitsuskabinetis olid sellekohased otsustused langetatud ning sellega riigi kui omaniku ootus ja tahe selge. Erakondlike kokkulepete pinnal moodustatud nõukogu puhul sai tõeks oht, et omaniku ootuste ühtse ellu viija asemel kujuneb sellest poliitiliste võitluste tallermaa.

Tallinna Sadama puhul olid ainuaktsionäri esindanud ministri võimalused nõukogu liikmete nimetamiseks ja tagasikutsumiseks poliitilistel põhjustel äärmiselt piiratud. Juhul kui nõukogu liige omaniku ootusi eiras, ent tema nõukogust tagasikutsumiseks ei leitud poliitilist kokkulepet, pidi minister tekkinud olukorraga leppima. Seega kujunesid omaniku ja äriühingu huvidest olulisemateks erakondadevahelised suhted ja kokkulepped, mille arvel oldi valmis riigi ja äriühingu huvidele lõivu maksma.

Riigi kui omaniku järelevalve nõukogu liikmete tegevuse üle avalike huvide kaitsmisel oli ebapiisav, sest nõukogu liikmete tegevust ei hinnatud. Tallinna Sadama nõukogu liikmete ja omanikku esindava ministri vaheline suhtlus toimis poliitilisi kanaleid pidi, infoliikumine oli valdavalt informaalne ning seda ei talletatud. Ministeeriumi mittepoliitilise ametnikkonnani info äriühingus toimuva kohta enamasti ei jõudnud, ametnikke ei olnud ka nõukogu koosseisus.

Korruptsioonikahtlustuse alla sattunud Tallinna Sadama endised juhatuse liikmed püsisid ametis üle 10 aasta, korruptsioonikahtlustuse ilmnemiseta oleks neil olnud volitus jätkata juhatuses veel aastaid. Kahel korral sooviti juhatuse liikmeid välja vahetada, kuid see ei õnnestunud. Juhatuse liikmete välja vahetamist soovis ka ainuaktsionäri esindanud minister. Selle põhjuseks ei olnud toona korruptsioonikahtlused, vaid rahulolematus juhatuse liikmete juhtimisvõimekuse ja asjatundlikkusega. Hiljem ei peetud juhatuse liikmete vahetust võimalikuks parvlaevahanke tõttu, mille ajakriitilisus ei võimaldanud ülesande üle andmist uutele juhatuse liikmetele.

Uurimiskomisjonile väideti muu hulgas, et juhatuse liikmete ametis püsimise tingis reformierakonna toetus, juhatuse liige Allan Kiil ka sellesse erakonda kuulus. Kaheliikmelise samas koosseisus juhatuse ametis olek üle kümne aasta ei ole organisatsiooni juhtimise seisukohalt õigustatud, sest sellega kaasneb paratamatult seisak, organisatsioonid vajavad aeg-ajalt juhtimise värskendamist ja sellega kaasnevat arengut. Pealegi kätkeb pika aja jooksul kitsa ringi inimeste kätte koondunud juhtimine endast ohtu, et ühel hetkel käsitatakse juhte asendamatutena, mis annab neile erilise võimu ja kontrollimatuse tunde, luues sellega korruptsiooni tekkeks soodsa pinnase.

Ettevõtte tööd kontrolliv nõukogu peaks tegema koostööd siseauditiga, kuid Tallinna Sadamas jäi see koostöö nõrgaks. Kuigi siseauditi üksus juhtis mitmel korral nõukogu ja auditi komitee tähelepanu reeglite rikkumistele, ei võtnud nõukogu neid etteheiteid tõsiselt ja omaalgatuslikult korruptsiooni ennetamisele olulist tähelepanu ei pööranud. Juhatuse tegevus jäi suuresti nõukogu järelevalve alt välja, samuti jäid siseaudiitorite käed juhatuse kontrollimiseks lühikeseks.

Tallinna Sadama juhatus ei kontrollinud järjekindlalt vara haldamisega seotud eeskirjadest kinni pidamist, veelgi enam, ka juhatuse liikmed ise ei pidanud neist kinni. Reeglitest kõrvalekaldumisi oli nii investeeringute, varade kasutusse andmise, riigihangete kui ka sponsorlusega. Samuti eirati varade hindamisel aastaid rahvusvahelisi raamatupidamise standardeid. Tallinna Sadama varahalduses oli olulisi puudusi, kuid mille suhtes ei võtnud nõukogu midagi ette. Paika panemata olid Tallinna Sadama tütarettevõtjate juhtimise ja aruandluse põhimõtted, mistõttu tütarettevõtjate tegevuse läbipaistvus oli ebapiisav.

Nõukogu- ja omanikupoolne järelevalve äriühingus toimuva üle oli nõrk ka investeerimisvallas. Riigikontroll auditeeris 2012. aastal Muuga konteinerterminali 17. kai rajamist. Auditi tulemusena leidis riigikontroll, et Tallinna Sadam eiras kai rajamisel korduvalt riigihangete seadust ning äriühingu juhatus ei täitnud oodataval määral juhatuse hoolsuskohustust, mistõttu oli Tallinna Sadam sunnitud tegema põhjendamatuid ja välditavaid kulusid. Nõukogu riigikontrolli etteheidetega äriühingu juhatuse suhtes toona ei nõustunud. Uurimiskomisjon leidis, et 17. kai rajamisel eiras juhatus nii riigihanke reegleid, Ühtekuuluvusfondi raha kasutamise nõudeid kui ka äriühingu siseseid kordi. Tallinna Sadama juhatus ja aktsiaid valitsenud minister olid olukorrast teadlikud, kuid vastutust sellega juhatusele ei kaasnenud.

Uurimiskomisjoni hinnangul võimaldasid poliitilised kemplused nõukogus luua soodsa pinnase korruptsiooniohtlike olukordade tekkeks. Näiteks 2012. aastal jäämurdja Botnica ostmisel esinesid ministri kui omaniku esindaja ja riigi huve esindama pidanud kolme nõukogu liikme, sealhulgas nõukogu esimehe vahel jäämurdja ostul suured erimeelsused. Vastuolud joonistusid välja poliitilisel alusel: reformierakonda kuulunud nõukogu liikmed ei olnud varmad täitma Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluva ministri soove, seda olukorras, kus valitsus oli jäämurdja ostu toetanud.

Poliitiliste võimuvõitluste käigus jäi tagaplaanile nõukogu järelevalve juhatuse tegevuse üle. Nii ei teadnud nõukogu liikmed juhatuse konsultandiks olnud isiku seotusest jäämurdja müüjaga ning hiljem tema saamisest jäämurdjat opereeriva Tallinna Sadama tütarettevõtte juhiks. Nõukogul jäid märkamata ka kahtlused, mille tõttu pöördus uurimiskomisjon Riigiprokuratuuri. Poliitilised kemplused viisid nõukogu tähelepanu riigi kui omaniku, samuti äriühingu huvidest kõrvale

Mandri ja suursaarte vahelise liiniveoteenuse osutamisega asus Tallinna Sadam taaskord uude tegevusvaldkonda. Ülesanne selleks saadi, nagu ka jäämurdja puhul, omanikult. Ülesande täitmiseks tuli Tallinna Sadamal hankida parvlaevad, millega mandri ja suursaarte vahelisi liine teenindada ning sõlmida selleks riigiga leping.

Tallinna Sadama nõukogu suhtus parvlaevaliikluse korraldamist puudutavasse omaniku ootusse leigelt. Ministeeriumi esindajate ja äriühingu nõukogu vahel oli erimeelsusi, mis takistasid projektiga kiiret edasiliikumist. Lisaks toimus koalitsioonivahetus, millega toimusid muudatused nõukogu liikmetes ning vahetus aktsiaid valitsev minister. Seejuures oli uute laevade ehitamisele kuluva aja tõttu projekt äärmiselt ajakriitiline.

Ajasurve tõttu oli nõukogu olukorras, kus tuli usaldada juhatust, sest aega erinevate variantide vaagimiseks, suunamuutusteks või juhatuse tegevuse kontrollimiseks ei olnud. See oli ka põhjus, miks nõukogu konsensuslikult juhatuse liikmete ametis jätkamist sellel ajal toetas. Kogu lootus projekti õnnestumise eest lasus Tallinna Sadama juhatuse liikmetel, mistõttu jäeti neile tegutsemiseks vabad käed. See olukord andis juhatusele võimaluse läbipaistmatuks ja kontrollivabaks tegutsemiseks, millega loodi korruptsioonile viljakas pinnas.

Riigikogu uurimiskomisjon soovitab riigifirmades korruptsiooniriski vähendamiseks tulevikus reformida nõukogu liikmetega seonduvat. Komisjoni ettepanekute kohaselt võiks nõukogu liikmete nimetamise protsessi muuta, suurendamaks nõukogude läbipaistvust, professionaalsust ja pädevust ning samas vähendamaks nõukogude politiseeritust.

Riigikogu 52 liiget tegid 2015. aasta 15. septembril ettepaneku moodustada Riigikogus komisjon, et uurida Tallinna Sadama juhtkonnas väidetavalt toimunud korruptsiooni ja vältida tulevikus sellelaadseid juhtumeid. Uurimiskomisjoni juhib Artur Talvik ja lisaks kuuluvad sellesse Andres Anvelt, Jaanus Karilaid, Siim Kiisler, Henn Põlluaas ja Valdo Randpere.

Riigikogu pikendas aprillis Tallinna Sadama uurimiskomisjoni tööd käesoleva aasta 16. juunini, et komisjon saaks piisava põhjalikkusega selgitada välja kõik riigikogu otsusega uurimiskomisjoni ette seatud küsimused.