19.09.2012

Raul Kalev: Unistus õilisrüütlite parteist, unistus utoopiast!?

 

Kas keegi üldse suudab eristada, millest mõtleb Savisaar tegelikult või mille küljes on Ansipi või Ligi süda? Ma ei tea miks, aga millegipärast kummitab mind unistus õilisrüütlite partei järgi juba pikemat aega. Ei, mitte, et ma keskaegsete rüütlite voorusest suurt arvaks, kuid pigem on selles terminis peidus mingi seletamatu lapsepõlveunistus. Soov, et need, kes meid valitsevad, suudaksid ka endi keelt ja käsi valitseda ning neid õilsatele tegudele allutada. Südame- ja meelepuhtuses. No ja siis veel see eeskujuks olemise värk.Naerukoht, ma eeldan?!Ei, aga ma ikkagi püüaksin veel selgitada. Demokraatia on tore asi siis, kui see toimib. Ehk et mitte kõigil inimestel pole mitte lihtsalt õigus oma seisukohti avaldada ja nende eest seista, vaid et seda ka tegelikult tehtaks. Nii peaks vist tegelik demokraatia erinema näilisest, või mis? Eesti mure paistab olevat kodanikuühiskonna tegelik puudumine või selle olematult nõrk hääleke, sest meie riigilaeva kreenivajumist sellise sosinaga küll ei peata. Ikka ja jälle kuulen mõnd tuttavat pomisemas, et teeks häält küll, aga siis kaob ka töö ja 600 igakuist eurokest. Väga tuttav olukord nõukaajast, mil avalikult ei kippunud keegi riiki kritiseerima. Toona olid tankid, nüüd aga... justkui oleks midagi sahtli vahel ja suu vett täis?Seega oleks meil nagu tipp-topp demokraatia näilisus kenasti olemas. Enam-vähem ausad valimised ja puha. Ainult, et kuna julgeid kodanikuavaldusi, vastuhakku ja muud valdavalt ei praktiseerita, kehtib de facto rikkamate võim. Ostad poliitiku, ostad seaduse ja määrused ning saad ka äri ajamiseks rohelise tule. Teenid veel rohkem ja toetad kümnisega taaskord poliitilisi leivaisasid. Koos kosutakse südametunnistuse häält ajaloo pimedusse lükates. Pole praktiline. Eestlane on aastasadadega eri mõõkade vastu pragmaatiliseks ihutud ja liigseid emotsioone vaka all hoidma treenitud.Korruptsiooniga võideldes väsitaksegiÜks ärimees kunagi kurtis, et Tallinna linnas on korruptsioon õudne ja masendav, kuid Savisaare kukkumine oleks viimane asi mida soovida, sest nii palju aastaid on võtnud selle süsteemiga kohanemine ja tundmaõppimine. Ja uute võimurite tulekul ümber õppida enam ei jaksaks. Elu on selleks liiga lühike.Kunagi, kui tekkis Res Publica, arutati sealsete ideoloogide seas küllaltki julgelt, et demokraatia on tore sõnakõlks küll, kuid tegelikkuses on 90% inimesi lollid ja neid saab juhtida vaid manipulatsiooniga. Sest päriselus ei saa ju võimu rahva kätte usaldada, nii riik ei toimiks. Kui kuulata Vox Populi raadiosaadet, siis mõistame, et küllap on selles mõttekäigus oma loogika, mille on ära tabanud ka teised poliitrühmitused. Mis saab aga siis, kui ka need, kes endid 10% arukamate hulka arvavad, oma võimekuses eksivad?Tagasi rüütlipartei juurde. Mitte isegi tarkade ja haritute parteist ei tahaks ma valjuhäälselt unistada, nagu ehk soovitanuks Platon. Mind huvitavad vaid inimesed, kellega ei saaks manipuleerida. Sest neil pole luukeresid, kuuma sportkupeed liisingus ega 30-aastast kodulaenu. Ja isegi kui nad on lihtsurelikud ja ekslikud nagu me kõik, siis julgevad nad oma eksimusi tunnistada ja teatud ajaks kotiriidesse riietuda. Minu unistustes on õilisrüütlid ennekõike need, kes ei roni riigipumba juurde oma isiklikke murekesi lahendama, vaid on suutnud need juba enne sinna kippumist lahendada. Missioon rahvast teenida ei tohiks olla lubatud enne, kui endaga on hakkama saadud. 10 aastat erialalast edukat tööd peaks olema miinimum, et õpetada inimestele oskust mõelda, kaasata ja läbi rääkida. Mina näiteks sellisesse parteisse kuidagi ei kõlbaks.Ja teine kriteerium oleks siiski veel: nad peaks oskama mõelda, rääkida ja kirjutada loogiliselt ning suutma iga kell oma tegusid ja sõnu inimlikult põhjendada. Reklaamiagentuurid, PR-firmad ja muud vahendajad tuleks üldse välistada, sest mis kasu on liidritest, kellel kõik mõtted kalli raha eest suhu otsitud justkui võltshambad. Vähemasti mulle paistab nii all-linnas kui ka Toompeal möllav valitsemismentaliteet täpselt samasugune: seal ei toimeta mitte inimesed vaid monstrumid. Või kas keegi üldse suudab eristada, millest mõtleb Savisaar tegelikult või mille küljes on Ansipi või Ligi süda?Olen rääkinud paljude nende lähiringi inimestega ja ka sealt on olnud vastust ilmvõimatu hankida. Liidrid on justkui tankid, rauast monstrumid oma tankikolonni ees, mis viivad täide mingeid ei-tea-kust saabunud lahingülesandeid. Kui juba linnavolinikud murravad Vana-Viru tänaval pead, miks linnapea mõne lihtsameelse avalduse tegi, mida ta sellega tegelikult mõtles ja kas seda tuleks veel mingis muus kontekstis mõista, siis mida peab tegema vaene tavainimene!?Tavakodanik murrab enne magamajäämist hoopistükis pead, et kuidas on ikkagi võimalik, et ei Savisaar ega Ansip ega nende parteid ei eksi kunagi, ei kahetse mitte midagi, leiavad igale jaburusele õigustuse. Ne poimannõi, ne vor, on justkui kirjutatud iga taaspuhkenud skandaali vaigistamise sõnumisse. Aga poes tunduvad hinnad Euroopa viie kalleima riigi tasemele jõudnud olevat ning ainult õudusjudinad seljal loodavad 70% eestimaalastest järgmise palgani välja vedada. Raadiost kuuleme aga vankumatute liidrite poeetilis-militaristlikke traktaate, et kohe-kohe hakkab Eesti oma ülejääkidest ja suurest solidaarsustundest ka kogu Euroopat toitma. Mis siis, et selle otsuse juriidiline pädevus on küsitav. „Kui ei meeldi, anna kohtusse“ on ühiskonnas palju rohkem levinud lause kui me seda kuulda tahaks.Kus on valitsejate süda?Kurb on, et juhtklannidele pole jagunud ka ühetegi PR-nõustajat, kes soovitaks machostumise asemel rahvaga südamest südamesse rääkimist. Ja ilmselt ei saakski seda soovitada, sest kord inimliku stiili valides tuleb ka edaspidi hakata vastutama moraalselt kuni tagasiastumiseni välja. Metall-juriidiline ringkaitse on aga kõigi suurparteide päästenöör, mis hoiab neid võimutäiuse küljes loodetavasti surmatunnini. Seekord pole vist näidetest isegi vaja rääkida, neist kirjutatakse iga jumala päev!Olen seda mõttekäiku siin-seal ennegi testinud. Vastuargumendid rüütliparteile on kiired tulema: selliseid nn täiuslikke inimesi pole olemas. Teisalt püütakse aga näidata, et tänagi on riigikogus mitmeid rikkureid, kes seal mitte palga ja sooja koha pärast ei kössita. Olen vaadelnud, analüüsinud ja jõudnud siiski teistsugusele järeldusele: liiga vähe sõltumatuid tüüpe selleks, et nendega mitte manipuleerida. Pealinna volikogu koosseis ajab aga nõrgemanärvilised suisa nutma. Mõni ime siis, et 2/3 volikogulastest ja linnaametnikest väldib kuulu järgi uue liikluskorra tõttu Tallinna kesklinna sattumist, kuid kannatavad hääletult siiski edasi. Mille nimel? Leivaraha, ei muu.Seda, et parteides pettunute partei oleks Eestis suurim poliitiline jõud, teab igaüks. Mis aga mind siis enim pahandab? Ei, mind ei häiri ei vasak-, parem- ega keskpoolsed maailmavaated, sest nende alusel ei juhita juha ammu ühtki Eesti erakonda. Ei, mind jätavad isegi külmaks apsakad ja läbimõtlematused riigijuhtimises. Mul on isegi ükskõik parteide ja riigiasutuste komplekteerimise aluseks olevast onupoja või teeneka noortekogu jupatsi poliitikast. Ja üsna kama on mul ka USA ja ELi ees lömitamisest igal rindel. Las olla, see pole küll ilus aga ka mitte kõige määravam.Ennekõike ajab mul südame pahaks see, et rahvast peetaksegi lolliks. Ja küündimatuks. Lausidiootideks. Kusagil võimu tasandil on kokkupuude maaga jäänud juba sedavõrd harvaks, et tõemeeli paistab usutavat, et kui võtta appi julged paraadkõned, kohtutrikid ja uuringufirmad, siis on võimalik alati kõik mustvalgeks rääkida. No kamoon! Keda see juriidika ikka huvitab, peale juristide?! Ma tahaks näha juhte, kellega saab rääkida nagu mees mehega. Ja vajadusel näkku valetamise eest füüsiliselt pasunasse anda. Kust neid leida?Õilisrüütlid – ausad ja parimad spetsialistidRüütliparteisse, mida kunagi ei teki, peaksid minu unistustes aga kuuluma vaid spetsialistid. Mitte suured jutumehed ja tuhandete ideede seljas tuuletallajad, vaid need, kes on oma erialase töö ja tegemistega tõestanud, et suudavad süveneda asjade sisusse ja sellega omale ka raha teenida. Sinna võiks kuuluda ka ettevõtjad, kel kogutud piisav hulk raha, et ülejäänud aeg rahva ja riigi ja oma laste teenimisele pühendada. Nad ei peaks hoidma kinni võimust ega olema manipuleeritavad oma südame vastu. Ma siiski usun, et selliseid inimesi meie seas on, ainult et nad ei kipu tavaliselt areenile.Tahate nimesid? Libe tee, sest enamus neist, kes mulle meelde tulevad, pole täna poliitikas ega ole ka laiemalt tuntud. Aga siiski pakuks näitlikustamise mõttes mõned nimed, kellesuguseid ma vähemasti Tallinna volikogusse usaldada julgeks: Juhan Kivirähk, David Vsjevov ja Auri Hakomaa. Kindlasti leiaks veel sirgeselgseid inimesi, tõelisi südamega oma ala asjatundjaid. Aga ega nad vist tule....kui just rüütliparteid pole.Poliitika on kompromisside kunst. Kuid nii väga tahaks, et neid kompromisse ei tehtaks kui väikesi kaval-antsu stiilis isiklikke hüvesid, vaid ikka rahva tulevikku ja heaolu silmas pidades. Või loome vaid üha uusi sisemisi tõekomisjone ja loodame, et rahval on haugi mälu?Ilmselt on rüütlipartei isegi liialdus. Liiga utoopiline unistus. Oma sõnade ja tegude eest vastutavad normaalsetes demokraatiates ju isegi sotsdemid, konservatiivid ja liberaalid. Ja sellel on ka põhjus – nende rahvas ei annaks neile lihtsalt teist võimalust. Kuid kurdetakse, et eestlane on poliitiliselt ja üldse ühiskondlikult liiga passiivne. Tüdinud? Alla andnud ja lootuse kaotanud? Kas ainult õpetajad ja arstid on viimase piirini viidud, et streikida julgevad?Kust saaksime me uue entusiasmiga poliitikale läheneva Eesti rahva, kes oma selgesõnaliste hoiakute ja nõudmistega monstrum-juhtidest esmalt lihast ja luust inimesed teeks, seejärel aga neile rüütlivoorusi õpetaks? Vaikides ja kaasa koogutades, vaid anonüümselt sappi pritsides, see päris kindlasti ei juhtu.Allikas: Delfi