Muuseum avastas kuni poole miljoni euro eest ehituspraake

Aastatel 2013–2015 renoveeriti EASi ja Kohtla-Nõmme valla raha eest põhjalikult Eesti Kaevandusmuuseumi. Nüüd aga on muuseumi tehniline juht Alo Abel tuvastanud, et vähemalt 183 000 euro väärtuses maksti selle aja sees arveid, milles kirjeldatud töid pole üldse tehtud.

Juulikuus kirjutas Postimees sellest, kuidas muuseumi alajaama kaudu tarbib väidetavalt tasuta elektrit vallale kuuluv suusamaja, mille rentnikuteks osutusid kohalikud võimumehed. Toonast 46 000-eurost elektrivõlga nimetab kaevandusmuuseumi juht Andres Kraas aga nüüdse juhtumi kõrval moosivarguseks vanaema sahvrist. «Kõik see jama on takistanud muuseumi tööd ja peame sigadused ise kinni maksma,» ütles Kraas.

Ka seekordse juhtumi puhul on valla ja muuseumi vahelised suhted segased ning juhtumit uurib keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo.

Raha kaevandusmuuseumi arendustöödeks andis Kohtla-Nõmme vallavalitsusele Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) kokku 2,6 miljonit eurot. Vald lisas 460 000 eurot, mis tegi ehitustööde eelarveks umbes 3,1 miljonit eurot.

Puudused paistsid silma

Muuseumi tehniline juht Alo Abel ütles, et talle jäid puudujäägid silma juba siis, kui ta selle aasta kevadel muuseumis tööle asus. «Siin olid mõned asjad, mille puudumine mulle kummaline tundus,» meenutas ta.

Selle aasta septembris sattus Abel lehitsema kaustu, kus olid tööde üleandmise aktid ja makstud arved. Ta leidis vastuolu: üleandmisaktides oli asju, mida tegelikult muuseumis ei olnud. Seejärel võttis Abel aktid näppu ning käis muuseumi keldrist pööninguni läbi ja pani puudused kirja.

«Minu jaoks oli see leid väga ootamatu,» ütles ta.

Praeguseks on Abel tegemata töid tuvastanud 183 000 euro ulatuses ja puudused on palja silmaga näha. «Siin peaks olema piirded, aga ei ole,» osutas Abel paetorni välisseinale. «Siin uksed, aga neid pole,» jätkas ta. Nimistusse kuuluvad Abeli sõnul veel näiteks hoone automaatika ja treppide plaatkatted, mille eest on makstud, kuid mida pole.

Ta lisas, et esialgne summa ei ole lõplik ja võib ulatuda pea poole miljoni euroni.

Projekti vedas algul Illart Jool, kes oli enne muuseumisse jõudmist kümme aastat Kohtla-Nõmme vallavanemana töötanud, kuid keda volikogu 2013. aasta aprillis umbusaldas. Paar päeva pärast umbusaldusavaldust valis kaevandusmuuseumi nõukogu Jooli projektide ja ehituse eest vastutavana muuseumi juhatusse. Projekti lõppfaasis Jool aga enam juhatusse ei kuulunud, sest muuseumi nõukogu kutsus ta tagasi.

Jooli sõnul on igal väidetavalt ehitusveal loogiline selgitus ja ta soovitas muuseumi töötajatel kogu projekti dokumentatsioon läbi töötada. «Nad [muuseumi juht Kraas ja tehniline juht Abel] ei saa seal mõnest asjast aru,» ütles Jool. «Midagi seal ju selles mõttes tegemata ei jäänud.» Ta lisas, et tegu on pigem arusaamise küsimusega, kui et osa töid oleks tegemata jäänud.

Jooli väitel on muuseum tegemata tööde maksumuse kunstlikult suureks ajanud. Ta lausus, et raha ei ole kuhugi kadunud, kuid projekt muutus ehituse käigus. Kõik muutused on Jooli sõnul protokollitud. «Aga kui on vaja uurida, siis tuleb uurida,» naeris ta.

Kui tehniline juht Abel peatöövõtjale tegemata tööde nimistut näitas, sai ta vastuseks, et muuseumil polnud raha, et neid töid teha. Jool saatis Abelile iga väidetava puudujäägi kohta selgituse, kuid Abel ei pea neid siiski rahuldavaks. «Valget annab mustaks rääkida ja musta valgeks,» ütles ta.

Abel selgitas, et ehitustöid tehti aastatel 2013 ja 2014, kui ei olnud suurt majandusbuumi ega -surutist ehk hinnad ei muutunud. «Tehti projekt, tehti pakkumine, ehitati asi valmis ja maksti sendi pealt sama raha ehitajale, mis oli pakkumises,» ütles Abel. «Ehitis ei vasta aga mitmes osas projektile. Ma näen siin olulist puudujääki. Siin on midagi väga jama.»

Abel tõdes, et mõned asjad on asendatud teistsugustega, aga need on pisiasjad – näiteks otsustati mõnda lage mitte värvida. Mingit uste või piirete ära jätmist pole aga Abeli sõnul paberil fikseeritud. Ehitusaegne paberimajandus pole Abeli väitel järjepidev ja täielik. Ta ütles, et asju on korduvalt ümber projekteeritud ja ümber otsustatud, nii et tervikpilti on raske kokku panna.

Koos Illart Jooliga allkirjastas vastuvõtuakte ja väljamakseid muuseumi nõukogu ja Kohtla-Nõmme vallavolikogu liige Toomas Halliksaar. Halliksaare sõnul oli tal oma põhitöö kõrvalt ajutise juhatuse liikmena ehituse kulgu selle mahukuses raske jälgida. «Projekteerimine ja ehitamine toimusid käsikäes,» ütles ta.

Ka muuseumi nõukogu liige ja pärast ehitustööde lõppu vallavalitsusse ehitusspetsialistina tööle asunud Siim Kadak tõdes, et töid on tehtud puudulikult.

Suukorv muuseumi nõukogule

Pärast seda, kui muuseumi tehniline juht Alo Abel teostamata tööd avastas ja selle kohta muuseumi juhtkonnalt aru päris, arvati muuseumi nõukogust välja Tallinna Tehnikaülikooli energia- ja geotehnika doktor Veiko Karu ning ettevõtja ja Hansapanga asutaja Andres Saame.

Muuseumi nõukokku nimetab liikmeid või kutsub neid sealt tagasi vallavalitsus, kuhu kuulub koos vallavanem Riina Sooäärega ka Siim Kadak. Kurioossel kombel hääletati uueks nõukogu esimeheks vallavalitsuse liige Siim Kadak ning aseesimeheks vallavolikogu aseesimees Toomas Halliksaar.

Siinjuures on eriti kõnekas, et nõukogu hääletas selle poolt, et muuseumi juhatuse liikmeil on keelatud meedias kajastada nõukogu otsuste sisu või avaldada kaevandusmuuseumi mis tahes dokumentatsiooni, ilma et artiklid saaksid eelnevalt nõukogu heakskiidu.

Ka vallasekretär Neeme Sild, kellele ajakirjanik esitas küsimusi nõukogu koosseisu vahetuse kohta, seadis küsimärgi alla ajakirjaniku sõltumatuse. «Teadaolevalt on artikkel tellitud kaevandusmuuseumi nõukogu liikmete [Kadaku ja Halliksaare] maine kahjustamiseks, kes on vastu pidanud sihtasutuse juhatuse ja tagasikutsutud nõukogu liikmete intriigidele ja avantüüridele,» seisis kirjas.

Veiko Karu ütles, et tema ja Saame visati mingi diskussioonita üle parda. Karu on valla otsuses nördinud, sest tehnikaülikooli ja kaevandusmuuseumi vahel on viljakas koostöö. Ta rääkis, et ülikoolil on muuseumi ning Euroopa innovatsiooni- ja tehnoloogiainstituudiga ühine projekt, mille eesmärk on luua rändnäitus, mis tutvustab põlevkivi ja maavarade kaevandamist. Projekt peaks algama järgmise aasta jaanuaris ja kestma kolm aastat.

«Idee tasandil mõtleme Kraasiga edasi, kuidas muuseumi atraktiivsemaks teha,» ütles Karu. Tema sõnul tekib paratamatult tunne, et vald kiusab muuseumi. Kõige enam häirib Karu aga see, et nõukogu ei saa sisulist tööd teha, sest käivad kohtuvaidlused. «Energia, mis peaks minema selleks, et talvine aeg, kui külastajaid on vähem, üle elada, läheb vaidluste peale,» ütles ta.

Vallavanem Riin Sooäär ütles, et vallavalitsus ei pea oma otsust põhjendama. Väite peale, et Karu nõukokku kuulumine on muuseumile ja seega ka vallale kasulik, ütles Sooäär, et see on igaühe isiklik arvamus.

«Keelan, käsen, poon ja lasen,» kirjeldas muuseumi juht Kraas valla käitumist, «21. sajandi demokraatlikus ühiskonnas ei saa asju nii ajada.»

Ohtlikud maa-alused käigud

Tehnikaülikooli energia- ja geotehnika doktor Karu rääkis veel ühest kummastavast juhtumist. Nimelt oli eelmine juhtkond tellinud muuseumi maa-alusest osast, kus tegutses kaevanduse töökoda, metalli äraveo. Probleem on Karu sõnul selles, et metalli eemaldati valimatult ja ka laest, mis muudab käigud varisemisohtlikuks.

«Kui ma sellest fotosid nägin, tõusid mul ihukarvad püsti – kuidas sellist asja lubatud on?» imestas Karu.

Tehniline juht Abel ütles, et ta pole seni leidnud ühtegi dokumenti, mis selgitaks, kelle volitusel lubati ka laest metalli võtta. Tema sõnul oli peatöövõtjaga kokkulepe viia ära töökoja sisustus ja vanaraud. Ettevõte eemaldas aga ka lae toestuse ehk raudteerelsid, mis olid lakke kinnitatud iga 25 sentimeetri tagant. «Mina nimetaksin seda rüüstamiseks või vandalismiks,» lausus Abel. Ta kirjeldas, et kohati on relsse ära võetud nii, et üks relss on alles, neli vahelt ära võetud, jälle üks alles ja neli ära.

«Võib-olla jäeti asi pooleli sellepärast, et midagi raksatas ja kardeti varingut,» oletas aga Karu.

Käikude kohal maa peal on Abeli sõnul käidavad ja sõidetavad asfalteeritud teed. Ta selgitas, et üldjuhul kukutatakse sellised käigud tahtlikult sisse, misjärel tekib maapinnale lohk ja oht on sellega kõrvaldatud. Kui aga relsse eemaldatakse juhuslikult, tekib tema sõnul olukord, kus maapind võib sisse kukkuda. «Loodi uus ohuallikas ja me ei tea, millal selle platsi asemele kolme meetri sügavune auk tekkida võib,» ütles Abel.

Otsus metalli äraveoks tehti 2015. aastal, kui Illart Jool veel muuseumi juhatuses töötas. Jool ütles, et teda survestati kaevanduse mahajäetud osast vanametalli välja võtma ja selle jaoks tehti hange. Töid tegi ehitusfirma, kelle töötaja oli Jooli sõnul Halliksaare hea tuttav.

Laetoestust eemaldati Jooli sõnul niivõrd suures mahus, et ta kirjutas nõudekirja, mis nägi ette esialgse olukorra taastamist. «Kui ma ehitajalt midagi nõudma hakkasin, jooksis Halliksaar kohe minu juurde ja küsis, mis toimub,» rääkis ta. Jool ei jõudnud maa-aluste tööde juures lõpuni olla, sest nõukogu kutsus ta juhatusest tagasi.

Halliksaar ütles, et ta küll tundis metallitöid teinud firma alltöövõtjat, kuid välistas seosed Jooli tagasikutsumisega. Halliksaar lisas, et muuseumiga on algusaastatest saadik palju probleeme olnud. «Ma võin käe südamele panna ja öelda, et olen õiget asja ajanud,» ütles ta. Halliksaar nentis kurvastusega, et muuseumi probleemide tõttu on vallas palju tööd tegemata jäänud.

EASi projekti koordinaator suhtles kõnealusel teemal Postimehega pressiesindaja kaudu. EASi pressiesindaja Mariann Sudakovi sõnul oli projekti elluviimine EASile keeruline, kuna nii muuseumi kui ka kohaliku omavalitsuse juhid vahetusid projekti kestel. Kuna projekt läks ka planeeritust kallimaks, muutis toetuse saaja ehk vald tööde mahtu ja osaliselt ka tööde sisu.

Rikkumise tuvastamise korral nõuab EAS rikkumisega seotud toetusraha tagasi. Tahtliku rikkumise ehk siis pettuse puhul võib tagasinõude summa puudutada kogu makstud toetust. Kui tuvastatakse rikkumine, vastutab selle eest toetuse saaja ehk vald. EAS on teinud väljamaksed valla esitatud dokumentide alusel ja selle eest, et need vastaksid tegelikkusele, peab hea seisma vald.