27.10.2017

Korruptsioon puudutab meid kõiki!

“Viimasel ajal on taas kord avalikuks tulnud mitmeid korruptsioonijuhtumeid – kas see näitab midagi meie ühiskonna ja avaliku sektori seisu kohta?” küsib reformierakondlasest riigikogulane Kalle Laanet.

Kohati võib tunduda, et see on saanud lausa normaalsuseks, sest Tallinna linnapea ja tema kohtusaaga on inimestes tekitanud lootusetuse tunde ja tekib küsimus, kuidas üldse edasi minna.

Kas me peaksime korruptsiooniga avalikus sektoris ära harjuma, seda senisest veel karmimalt hukka mõistma või peaksime hoopis juhtimisprotsessides midagi kardinaalselt muutma, et seda tulevikus vähendada. Korruptsiooni kui nähtuse kadumine ei ole ilmselt võimalik, sest kus on võim, seal on alati ka inimesi, kes soovivad võimu kuritarvitada. Kindlasti ei ole suurte muutuste esilekutsumine ühiskonnas lihtne protsess, küll aga peaksime kõik koos igapäevaselt sellesse panustama ja mitte meelt heitma.

Paljud head asjad ja õiged hoiakud saavad alguse väärtushinnangutest. Sama on riigi ja omavalitsuste juhtimiskultuuriga. Selleks, et juhtimine oleks väärtuspõhine, peavad juhtimisorganites esindatud inimeste väärtushinnangud paigas olema. See tähendab, et kui inimesi juhtpositsioonidele valitakse, tuleb kindlaks teha, mis on nende motiiv kandideerimisel. See on väga tunnetuslik ja subjektiivne, aga äärmiselt oluline kriteerium. Juhtimise ligi ei tohi lasta inimesi, kelle puhul tekib isegi õhkõrn kahtlusekübe, et ta võib oma isiklikud huvid avalikest huvidest ettepoole seada.

Töö avalikus sektoris pole kindlasti kõigi jaoks. See on töö, kus sa tegelikult peaksid olema 24/7 inimeste, omavalitsuse ja riigi jaoks olemas, esindama nende huve võimalikult hästi. Tuleb meelde tuletada, et hinnangu avaliku sektori tööle annab avalikkus ise, mis tähendab, et rahvas otsustab, kas juhid on õiglaselt käitunud või mitte.

Suur kasu võimu kuritarvitamise vältimiseks oleks kindlasti kontrollorganite tugevdamisest, näiteks volikogude puhul revisjonikomisjonide võimekuse tõstmisest, mida soovitas oma viimases kõnes riigikogu ees ka õiguskantsler Ülle Madise. Sisekontrolli on vaja tõhustada ja mitte vaid paberil, vaid ka tegelikkuses.

Eestis levinumad korruptsiooniliigid on altkäemaks ja pistis ehk materiaalsed hüved. Miks peaks üks ametnik riskima ametikaotusega?

Ilmselt arvestavad need isikud töökaotuse riskiga, aga pakutav materiaalne hüve kaalub selle siiski üles. Kas see ei võiks olla märguanne, et avaliku sektori palgad pole konkurentsivõimelised?

Loomulikult pole see kõigi juhtumite puhul määrav faktor, kuid selle arvestamine paneks inimesi ehk mitu korda üle mõtlema, enne kui ahvatlevate ettepanekutega kaasa minnakse.

Palju on räägitud sellest, et Eestis on tekkinud n-ö arvamusühiskond, arvatakse palju, aga teatakse vähe. Korruptsiooniga on lood suhteliselt sarnased. Palju arvatakse, kahtlustatakse, eeldatakse jne. Kuid tihti jääb see sellesse staadiumisse toppama. Loodetakse, et ebameeldivused laabuvad iseenesest, aeguvad või unustatakse.

See peab muutuma! Isegi kõige pisema korruptsioonikahtluse korral tuleb reageerida KOHE! Siis ei oleks meedial vaja ise asjade kulgu otsustada ja see aitaks parandada avaliku sektori mainet.

Eesti poliitik ja ajakirjanik Jaan Tõnisson on korruptsiooni nimetanud kõlberüüsteks, seda sõna võiks ka tänasel päeval kasutada. Kõlbelisus ja eetilisus peavad riigimeeste jaoks olema ühed tähtsaimad väärtused, mida nad peavad kandma. Nende väärtuste rüüste/rüvetamine peab olema ühiskonna poolt üheselt taunitav.