12.11.2015

Juhtkiri: varastatakse rohkem või avastatakse rohkem?

Seda, et Eestis on lühikese aja jooksul ilmsiks saanud mitu korruptsioonijuhtumit, võib tõlgendada eri viisidel. Üks, ja sageli vähem süvenemist nõudev – ja seega lihtsam – tõlgendus on, et korruptsiooni on riigis rohkem. Teine viis on näha korruptsioonijuhtumite ilmsiks tulekut märgina uurimisasutuste paranenud tööst. Need kaks on vastukäivad järeldused.

Esimene tähendab, et olukord on käest ära, kõik läheb halvemaks. Teine tähendab, et olukord on aina enam kontrolli all. Kumba neist uskuda? Uskuda polegi vaja, tuleb vaadata varasemate sarnaste näidete põhjal loodud kogemust. Ja kogemus näitab, et lihtsam seletus ei pruugi alati olla õigem.

Tõsi, viimastel aastatel avalikkuse ette jõudnud ja arutamisel olevate juhtumite arv on väga suur ja loob ebakindlust. Tallinna linnapea Edgar Savisaare altkäemaks, Tallinna Sadama eelmise juhtkonna altkäemaks, «passimaffia» juhtum, ARKi Tallinna büroo eksaminaatorid, mitu vallavanemat – kui vaid mõned tuntumad juhtumid nimetada. Iga lisanduv juhtum kinnistab tunnet, et Eesti poliitika- ja majanduseliit on tuumani rikutud ning asutused, kelle asi oleks selliseid juhtumeid ära hoida ja avastada, on sellega võitlemisel mannetud.

Siin on õigus riigi peaprokurör Lavly Perlingil: korruptsioon on ühiskonnas paratamatu nähtus, mille tingib inimeste soov midagi võimalikult kergelt saada. See ei tähenda aga, et see peaks olema lubatav: iga korruptsioon on vargus. Kas varastatakse raha, usaldust või konkurentsivõimet, ei ole oluline.

Kuid vaadakem asju veidi laiemalt, varasemat kogemust arvestades. Muidugi on peaprokuröril õigus, korruptsioon on mõneti paratamatu. Kuid kas avastatud juhtumite arv tähendab seda, et varastatakse oluliselt enam ja et poliitika- ja majanduseliidi puhul ei saa mingist moraalist enam juttu olla? Kogemus näitab, et see ei pruugi nii olla.

Meenutagem vaid paari juhtumit. 2000ndate alguses kasvas usaldus politsei vastu oluliselt. Sellega kaasnes teine märkimisväärne statistiline muutus: ka kuritegude arv kasvas märkimisväärselt. Selle põhjal oli lihtne teha järeldus, et kuritegevus riigis tõusis, olukord läks selgelt halvemuse poole. Ometi oli see järeldus ilmselt ekslik: asi polnud selles, et oleks toime pandud rohkem kuritegusid, vaid selles, et kuna inimesed usaldasid politseid varasemast oluliselt enam, oli neil motiiv kuritegudest teada anda, lootuses, et need lahendatakse.

Teine samasugune eksliku tõlgendamise võimalus oli kolm aastat tagasi, kui järsku suurenes Eestis hüppeliselt perevägivalla juhtumite arv. Kas see tähendas, et olukord läks peredes nii palju problemaatilisemaks või seda, et politsei hakkas sellistele juhtumitele eraldi tähelepanu pöörama ja neid eraldi käsitlema? Tõenäoliselt just viimane, ehkki statistika järgi oleks kerge teha hoopis muud järeldust.

Mida sellest järeldada? Iga korruptsioonijuhtum on taunitav ja peab saama karistuse. Iga muutus statistikas, mis näitab juhtumite suurenemist, ei tähenda allakäiku. Vastupidi, see võib tähendada ka suuremat tähelepanu kuritegude avastamisel.