22.11.2013

Juhtkiri: vaikimine ei ole kuld, rääkimine on

Kultuuriminister Rein Langi tagasiastumine, mis eil­e õhtul teatavaks sai, oli kujunenud olukorras õig­e samm. See polnud vajalik mitte niivõrd seepärast, et ministri teod või otsused oleksid olnud otseselt valed, kuivõrd seetõttu, et viis, kuidas nendest avalikkusele teada anti, ei olnud päris õnnestunud.

Selle tagajärjel kaotas minister loomeliitude ja kultuuriavalikkuse toetuse, milleta on ministeeriumi haldusalas muudatusi või reforme teha väga keeruline, et mitte öelda võimatu. Oleks raske ette kujutada, kuidas sellises olukorras saanuks jätkata.

Kultuurilehe Sirp ümber toimuv oleks võinud saada hoopis teistsuguse lahenduse, kui otsustest ja nende kujunemisest oleks räägitud otse ja selgelt. Veel teisipäevaks oli kindlalt teada üsna vähe fakte selle kohta, kuidas Sirbi peatoimetaja kohusetäitja ametisse nimetamine teoks sai.

Paraku loob infosulg olukorra, kus lünki hakatakse täitma käepärase infoga. Sotsiaalmeedia, millel erinevalt lehtedest ei ole kohustust fakte kontrollida, lõi hulga erinevaid lugusid, üks vandenõuhõngulisem kui teine. Ja paraku ei piisa pelgalt meedia süüdistamisest, et toimunu kohta veidigi adekvaatsem pilt anda.

Ka see napp info, mis asjaosaliste kaudu suurematesse meediakanalitesse jõudis, oli lünki täis ja vasturääkiv. Isegi kui tegu ei olnud otsesõnu valetamisega, jättis see just vasturääkivuste ja lünkade tõttu sellise mulje. Strateegia rääkida nii vähe kui võimalik ei ole alati parim strateegia. Tõsi, neljapäeval Postimehe arvamusloos rääkis Lang suu puhtaks. Kuid paraku oli siis juba liiga hilja, usaldamatuse taust oli juba loodud ja kahju oli juba sündinud.

Ilmselt ei ole tekkinud olukorra puhul sugugi vähetähtis ka avalikkuse mälestus Reformierakonna rahastamisskandaalist: inimeste mällu kinnistusid avalikult hämavad poliitikud. See, et kaudselt peab toonaste vigade eest maksma ka Rein Lang, on muidugi kahetsusväärne. Langil oli mõne aasta eest ametisse asudes olemas tugev kultuuriavalikkuse toetus, tunduvalt suurem kui tema eelkäijatel. On kahju, et arvestatavast usalduskrediidist enam suurt midagi järel ei ole.

On selge, et tekkinud olukord ei mõju hästi ka Reformierakonna mainele. Erakonna toetus on praeguseks kahanenud parlamendierakondadest kõige väiksemaks, ja kui lahendust ei oleks leitud, oleks kultuuriavalikkuse pahameel veelgi võimendunud.

Mida sellest kõigest tuleviku jaoks kõrva taha panna? Inimestega tuleb rääkida. Otsustusõigus ei tähenda vaikimisõigust. Ebakindlas olukorras, mida ümberkorraldused Sirbis kahtlemata olid, hakkab kindla teabeta mõistus sünnitama koletisi. Ainus võimalus seda ära hoida on anda avalikkusele selget ja ausat infot kõige kohta, mis toimunud ja plaanis on. Valitsemise läbipaistvuse põhimõte seda ju tähendabki.