24.01.2017

Juhtkiri: Euroopa Parlamendi ussitanud praktikad

Milleks kasutavad Euroopa Parlamendi liikmed oma kuluhüvitisi? Kui tahta seda teada saada, tuleb tõde välja vaevalisemalt kui Guantánamo vangilaagris.

Eurosaadikud saavad iga kuu 4320 eurot üldkulude hüvitist, mille kohta öeldakse peenes keeles, et see on läbipaistmatu. Ilmselgelt asjaosalised ei taha, et keegi kõrvaline sellest liiga palju teaks. See vastutegevus paistab silma, sest näiteks Eesti saadikute vastused – kui jätta kõrvale Kaja Kallase ja Marju Lauristini positiivsed näited – kipuvad olema paarirealised, isegi kui on mitu korda üle küsitud. Näiteks Urmas Paet räägib ainult posti-, interneti- ja telefonikuludest, ehkki mõne kuu jooksul on kulutanud 13 000 eurot.

Tegelikult oleks väär üksnes Eesti eurosaadikutele süüdistavalt näpuga näidata, sest Euroopa Parlament pole neile ju mingit aruandluskohustust kehtestanud. Ehkki piirangud, milleks seda raha peale büroohalduskulude ja sidekulude kasutada võib, on mõistagi olemas. Euroopa Parlamendi pressiteenistus jäi üsna ähmaseks, kommenteerides näiteks annetusi, milleks kuluhüvitisi kasutada ei tohiks.

Euroopa Parlament on siiani keeldunud ka teiste riikide ajakirjanikele avaldamast, kuidas parlamendi liikmed hüvitisi reisimiseks, majutuseks ja kontori ülalpidamiseks täpselt kasutavad. Keeldutud on põhjusel, et kulutuste avaldamise korral tulevad lagedale isiklikud andmed. Selline argument on aga asjakohatu, sest tegemist on avaliku rahaga, mitte saadiku isikliku rahakotiga.

On raske uskuda, et Euroopa Parlament võiks ise vabatahtlikult hakata üksikasjalikke aruandeid väljastama – see võib ju tuua neile ebamugavusi ja võib-olla isegi piinlikkust. Kuid see ei tähenda, et neilt ei peaks seda nõudma.

Eesti riigikogus on kuluhüvitiste kasutamine küllaltki üksikasjalikult lahti kirjutatud. Ent juhiloata Mihhail Stalnuhhini auto liisimise kulud on Euroopa Parlamendis toimuvaga võrreldes väiksem mure. Mitte et üks ebameeldiv juhtum teist õigustaks. Ajakirjandus peab pidevalt aruandlust nõudma ja rahvasaadikud saavad ka võimaluse vabatahtlikult oma kulusid näidata. Sest ettekujutus, et Euroopa Parlament on ussitanud paik, loob üksnes järjekordseid populiste – nagu neid vähe oleks.

Kui Euroopa struktuurifondide raha kasutamise puhul tuleb iga viimastki sammu dokumenteerida, siis miks ei tehta sama Euroopa Parlamendis? Eesti esindajatel on alati võimalik „uue Põhjamaana” uuel tasemel läbipaistvust juurutada.