Tags:

Argo Ideon: Meikar II

Seriaali teine hooaeg võib olla hoogsam või lahjem kui esimene. Esialgu näib, et Tarmo Lausingu värske paljastus Keskerakonna 250 000-kroonise musta kilekoti kohta raputab Eesti ühiskonda vähem kui mullune Silver Meikari ülestunnistus Reformierakonna 115 000-kroonise ümbriku asjus.

Samas kinnitab kilekotikaasus seda, mida tähelepanelik lugeja on kahtlemata juba mõistnud: Silvergate polnud üksikjuhtum, vaid erakondades levinud ning pikka aega toimunud hämara rahastamismustri ilmutus.

Võrreldes üht ja teist juhtumit, jääb kohe silma paar asjaolu. Silver Meikar nimetas oma laineid löönud artiklis konkreetselt kaht erakonna funktsionääri, Kalev Lillot ja Kristen Michalit. Viimased olid sunnitud Meikarile avalikult vastama. Kontor koostas pressiteateid ning meeldetuletust väärib Lillo stiilipuhas tõrjetegevus Marko Reikopi diivanil ETVs.

Tarmo Lausing pole talle parteikassasse suunamiseks suure rahasumma toonud isikut avalikult nimetanud. Ta teeb üksnes vihjeid, mis sobivad küllalt laia parteilaste ringi kohta. Seega ei seata ühtegi keskparteilast isiklikult surve alla. Laiad üldistused on aga väga hõlbus tõsta valimiseelse kampaaniamelu lahtrisse.

Samuti pole Lausing rääkinud avameelselt sellest, kes ja millal 250 000 krooni annetustena edasi sokutas. Meikar teatavasti tegi seda ise. Siit tuleb veel üks tähelepanek, millele endine reformierakondlane ka osutab: Lausing oli musta rahastamise n-ö hierarhias kõrgema redelipulga mees kui Meikar. Lausingu öeldu põhjal oli tema see usaldusisik, kes pidi otsima sobivaid tankiste, kes oma nime all annetused üle kannaks. Mulluse Silvergate’i kontekstis pidi Lausing niisiis «tegema Lillot».

Vilepuhumise väärtus ühiskonna jaoks on väga mitmetahuline teema, kuid üks on küll kindel: ilma konkreetsuseta on vilepuhuja üritus ette luhta läinud. Kui Tarmo Lausing kirjeldanuks 250 000 krooni jõudmist parteikassasse üksikasjalikult, kõlanuks see pauk märksa tugevamalt.

Millegi muutmine vajab kasvõi üht selget kaasust, mis näitab skeemi algusest lõpuni – kes raha andis, kuidas see edasi liikus, milleks partei raha kasutas, ning mis hüvet varjatud annetaja erakonnalt taotles või sai. Selle ahela saab teoorias kokku panna ajakirjandus või uurimisorganid. Viimastel on tööriistakastis muidugi tunduvalt võimsamad masinad. Kuid Lausing on kinnitanud, et sündmus on nii vana, et kriminaalses mõistes on kõik aegu­nud, ning seega menetlust isegi ei alustata.

Kas «kõik ära rääkida» lubanud ekskeskerakondlane jagab oma teadmisi avalikkusega veidi põhjalikumalt? Või tuleb oodata pettunud parteilaste seriaali kolmandat hooaega?