08.10.2020

Ametnikud ja ministrid nuputavad lobikohtumiste avalikustamise reegleid

Justiitsministeerium ja valitsusliikmed murravad pead, kas ja kuidas avalikustada kõik ministrite ja lobistide vahelised kohtumised. Seda ootab meilt lähiajal korruptsioonivastaste riikide ühendus.
Kaks aastat tagasi käis Eestis korruptsioonivastaste riikide ühenduse GRECO hindamisgrupp. Muu hulgas andsid eksperdid meile seitse soovitust, kuidas vähendada korruptsiooniriski ministrite ja nende nõunike seas. Septembri lõpuks pidi Eesti oma edusammudest teatama, kuid neid väga palju ei ole. Justiitsministeeriumi analüüsitalituse juhataja Mari-Liis Sööt tõdes, et seitsmest soovitusest on Eesti selgeid edusamme teinud kahes.

"Me oleme esitanud valitsusele eelnõu, mis kohustaks edaspidi poliitnõunikke iga-aastast huvide deklaratsiooni edastama."

Niisuguseid nõunikke töötab praegu Eestis umbes 40. Peaministri juures töötab kaheksa, iga ministri juures veel kuni kolm nõunikku. Lisaks on ministeeriumid oma korruptsiooniriske hinnates hakanud arvestama ka nende riskidega, mis tulevad ministritest ja nende nõunikest. Aga viie soovitusega Eestil nii hästi ei lähe.

Neist üks keerulisemaid puudutab konkreetsete lobireeglite paikapanemist. Mari-Liis Sööt märkis, et iseenesest pole lobitöös midagi halba. See, et erinevad huvigrupid oma vaateid poliitikutega jagavad, on igati normaalne. Samas muutub lobistamine üha professionaalsemaks.

"Näiteks USA-s on hinnatud mõned aastad tagasi, et ettevõtted kulutavad oma huvide esindamisele parlamendis või täidesaatva võimu juures kokku üle kolme miljardi dollari. Enamus sellest infost, kes keda on mõjutanud, ei jõua mitte kunagi avalikkuse ette," tõi Sööt näite.

Niisiis soovitas GRECO Eestile, et kõik kohtumised lobistidega tehtaks avalikuks.

"See tähendab seda, et kui kõrge ametiisiku juurde tuleb lobist ja soovib näiteks mõnda muudatust kuhugi eelnõusse, et see kohtumine oleks registreeritud ja selle kohtumise teema oleks kõigile teada."

Kohtumistest saaks lugeda ka oponendid ja ajakirjanikud

Augusti lõpus käis justiitsministeerium seda mõtet ka valitsusele tutvustamas. Valitsusliikmed ei laitnud ideed otsesõnu maha, kuid tekkis arutelu, kas ja milliseid tegevusi ikkagi avalikustada. Näiteks, mida teha siis, kui keegi astub ministri juurde pärast tööpäeva ja räägib talle oma soovidest. Kas selle kohtumise peaks kuskile kirja panema? Niisugune süsteem tundus ministritele liiga bürokraatlik. Niisiis paluti ametnikel uurida, kuidas tehakse välismaal ning mõtetega hiljem tagasi tulla.

"Ka maailma mastaabis on lobitegevuse reguleerimine uus teema," selgitas Sööt.

Endine minister, suhtekorraldusfirma Powerhouse omanik Janek Mäggi märkis, et kui tarvis, võiks ka kõik tema kohtumised poliitikutega kirja panna. Samas pakkus ta, mille pärast võivad muretseda poliitikud. Mäggi tõi näiteks riigikoguliikmete kuluhüvitised, mille kasutamise aruanded annavad kerge võimaluse poliitikuid naeruvääristada.

"Ühel juhul uurivad asju ajakirjanikud. Aga teisel juhul teevad seda poliitilised konkurendid, kes viitavad, et näe, seal oli selline asi, loovad kunstlikke seoseid. Ma arvan, et iga ministri ajakavas on mõni selline päev, mida on lihtne naeruvääristada. Kui olla erakordselt kuri ja näidata, et näed, käis seal, tegi seda, kohtus sellega, see on ju kõik mõttetu. Või siis veel enam, et seal on mingid riskid," rääkis Mäggi.

Ta lisas, et ministreid ei tasu ka üle tähtsustada. Ta ütles, et otsustamisel mängivad niisama olulist rolli näiteks ministeeriumi ametnikud.

"Nii et see [teavitamiskohustus] annaks küll informatsiooni, et ministril on kontakt selle või teise inimesega, aga ministritel enamasti on neid kontakte pööraselt palju. Ja on väga raske aru saada, kus kohas oli see natukene kahtlane suhe. Sest enamasti ministrid kohtuvad ka selliste inimestega, kes neile üldse ei meeldi."

Mäggi lisas, et kui on reeglid, siis peaks nende täitmist ka kuidagi kontrollima, aga väikses Eestis, kus inimesed üksteist tunnevad, oleks see väga keeruline. Sellele juhtis tähelepanu ka endine justiitsminister, reformierakondlane Kristen Michal.

"See tähendab, et osa kohtumisi liigub privaatsfääri või siis hakatakse kohtuma läbi kellegi pereliikme, sõbra või tuttava, mida kirja ei panda."

Michal: olulised pole mitte kohtumised, vaid reaalne mõju

Mari-Liis Sööt ütles, et esialgu soovib ministeerium kokku panna nii-öelda pehmed juhised. Sellised, mille rikkumine ei tooks inimesele karistust kaela. Tema sõnul tuleks lobireegleid juurutada samm-sammult.

"Me kujundame tava. Me tegelikult loome seda läbipaistvust. Ja järgmise sammuna juba võtame ette selle, et me kirjutame selle sisse rangematesse seaduseelnõudesse koos rikkumisel ettenähtud sanktsioonidega."

Kristen Michal meenutas, et lobitegevusest räägiti juba 2012. aastal, kui tema justiitsminister oli. Toona leiti, et oluline pole niivõrd see, kes kellega kohtus, vaid see, kuidas keegi mõnda konkreetset otsust mõjutas. Michal märkis, et seaduseelnõudega käivad kaasamist kirjeldavad tabelid juba kaasas.

"Sama teadmine peaks tekkima mingil kujul ka erinevate valitsuse ja täitevvõimu olulisemate otsuste juurde. Näiteks, kui ajakirjanik läheb ministeeriumisse küsima, miks jäeti mõni otsus vastu võtmata, siis tegelikult peaks see ametimees olema võimeline ütlema, et need ja need huvirühmad panustasid sellise informatsiooniga, mistõttu me jõudsime teistele järeldustele."

Sööt: kui soovitusi ei täida, kannatab Eesti maine

Lisaks kohtumiste kirjapanemisele tegi GRECO veel mõne soovituse, mille täitmiseks poliitikutel veel täit kindlust pole. Muu hulgas soovitati selgeid reegleid juhuks, kui minister oma ametist lahkub. Praegu ametist lahkuvale ministrile mingeid piiranguid pole. Justiitsministeerium pakkus esialgu, et minister ei tohiks aasta jooksul töötada oma valitsemisala äriühingu juhatuses. Valitsuse liikmed pakkusid, et probleem pole niivõrd ettevõtte juhtimine, kui selle nimel lobistamine. Näiteks Hollandi ministritel ongi keelatud oma endises ministeeriumis lobi teha.

Korruptsioonivastase erikomisjoni aseesimees keskerakondlane Marek Jürgenson ütles, et niisugust universaalset reeglit seada oleks keeruline. Ta nõustub, et ametist lahkunud majandusministril poleks õige hakata kohe tee-ehitusettevõtet juhtima, veel enam ettevõttele mingit toetust küsima. Samas, mida teha inimestega, kes tulevad poliitikasse otse erasektorist ja soovivad pärast ministriaega endise tööga jätkata.

"Vaatame näiteks põllumajandussektorit. Tuleb üks lugupeetud ettevõtja ministriks ja mis saab pärast seda, kui ta ministri ametikohalt lahkub. Ta ei lähe ju kohe pensionile, aga kuidas siis sellistel juhtudel toimida. Tegelikult on üsna palju kohti, mida tuleb vaadata juhtumipõhiselt," selgitas Jürgenson.

Mari-Liis Sööt ütles, et nüüd on ametnikud hoolega ka välisriikide kogemusi uurinud ja kui valitsus aega leiab, arutatakse GRECO soovitusi uuesti. Ta tõdes, et rahvusvaheliste soovituste täitmine on Eestile oluline. Esiteks muidugi Eesti enda pärast, aga teisalt ka rahvusvahelise kuvandi jaoks. Praegu oleme me rahvusvahelistes organisatsioonides väga heas nimekirjas. Sööt tõdes, et kui GRECO soovitusi ei täida, võidakse meilt igal istungil küsida, et kaugel me nendega oleme.

"Ühelt poolt on see riigile lisakoormus ja teiselt poolt need ülejäänud üle 40 riigi panevad seda tähele, et üht riiki kogu aeg pinnitakse. Selle kaudu meie rahvusvaheline maine saab kannatada ja väikeriigile on maine väga-väga oluline."

Loe artiklit ERRist.