Saatus mängib mõnikord ninanipsu. Mullu 26. augusti hommikul kell üheksa algas riigifirma Tallinna Sadama peamajas nõupidamine teemal, kuidas ennetada korruptsiooni. Osalesid sadama juhatuse liikmed, siseaudiitor ja õigusosakonna juhataja.
Kella kümne paiku, kui koosolek läbi sai, sisenesid majja kaitsepolitseinikud, kes võtsid kinni juhatuse liikmed Ain Kaljuranna ja Allan Kiili. Põhjuseks: seesama korruptsioon, mille ennetamist olid nad just kolleegidega arutanud.
Prokurör Laura Feldmanis teatas avalikkusele, et Kaljuranda ja Kiili (ning veel kuut tegelast) kahtlustatakse altkäemaksuafääris ja rahapesus.
Eesti Ekspress avalikustas nädal hiljem, et Kiili kahtlustatakse siit kandi kõigi aegade suurima meelehea võtmises – ta oli seotud miljonite eurode suuruse sobinguga uute parvlaevade ostmisel.
Paar nädalat hiljem lisasime, et kahtlaseks peetavad summad liikusid Hongkongi kaudu. Praegu seisab kätte saadud raha arestituna rahandusministeeriumi arvel.
Suvest saadik on kriminaaluurimine liikunud nagu allveelaev: kõik teavad, et ta kulgeb prokuratuuri ja kaitsepolitsei käe all omasoodu, aga välja ei paista suurt midagi.
Kes kelle ära rääkis?
Avalikkuses pole kordagi üles kerkinud küsimust, millise nipiga suutis Allan Kiil hankida altkäemaksu mõlemalt laevaehitajalt – kaks parvlaeva ehitatakse Türgis, kaks Poolas.
Juba ühelt ettevõttelt meelehea küsimine on ohtlik, kahelt konkureerivalt ettevõttelt korraga aga eriti suur risk.
Kas tõesti on Kiil nii julge hunt? Suutis hirmud maha suruda ja imet teha?
Uurimisel selgus aga, et Kiil ei läinud ühegi välismaalase juurde, pilk maas, käsi pikal. Laevaehituse „õlitamine“ polnudki tema idee! Algul polnud seda üldse kavas.
Uurimisversiooni kohaselt võttis altkäemaksuks peetavate maaklerlepingute sõlmimise jutuks hoopis norralane Torbjørn Bringedal. Tema juhib laevade projekteerimisega tegelevat ettevõtet LMG Marin. Kolm inseneri käivitasid tolle Bergenis paikneva firma 1943. aastal ehk ajal, kui Norras olid veel võimul natsid. Praegu on tegemist ühe oma vallas edukama ettevõttega Norras.
LMG Marin oli ka üks neist firmadest, keda Eesti majandusministeerium kutsus praamihankele.
Kiil sõitis Norrasse ja kohtus seal Bringedaliga. Norralane rääkis eestlasele, et LMG Marin on valmis pakkuma sobivate parvlaevade projekti ja ta leiab ka tehased, kes suudavad kõik laevad õigeks ajaks valmis ehitada.
Kui praamide ostmise riigihankele ei saabunud ühtegi pakkumist, teataski Kiil Bringedalile, et loodab tema abile.
Norralane esitas kohe tegevuskava. See nägi ette, et Tallinna Sadam kaalub laevade ehitamisel kolme tehast: üht Poolast, üht Türgist ja üht Soomest. Bringedal lubas abistada Kiili kõnelustel tehastega ja lepingute sõlmimisel.
Varjatud maaklerlepingud
Kiil käis Bringedali käekõrval tehaseid vaatamas.
Millalgi tol ajal rääkis norralane ka võimalusest sõlmida tehastega maaklerlepingud. Nn maakler pidi esindama tehaseid suhtluses sadamaga.
Tallinna Sadama nõukogu nende lepingute sisu ei teadnud ega pidanudki teadma, sest lepingu üheks pooleks olid laevatehased ja teiseks pooleks maaklerfirma.
Väidetavalt tegi Bringedal ka poolakatele ja türklastele selgeks, et neil tasub sellised maaklerlepingud sõlmida. Sest erinevalt laevaärisse alles sisenenud Kiilist tundis Bringedal firmasid, kellega äri käis. Ajakiri Passenger Ship Technology kirjutas 2014. aastal, et enne Tallinna Sadamaga sõlmitud lepinguid oli LMG Marin teinud Türgi tehasega koostööd nelja ja Poola tehasega kümne parvlaeva puhul.
Bringedal ei teadnud aga, et maakleriks valis Kiil Hongkongi kompanii, mille direktor on tema kauaaegne sõber ja naaber Toivo Promm.
Norralasel polnud aimugi, et toimumas on sahker-mahker.
Kui Eesti Ekspress Bringedaliga ühendust võttis, jäi jutt võrdlemisi lühikeseks. Bringedal tunnistas, et on kursis, et Tallinnas käib kriminaaluurimine ja ees ootab kohtuprotsess, aga just seetõttu, põhjendas norralane, ei saa ta ka asja meedia vahendusel kommenteerida. Konkreetsetele küsimustele, kas Eesti politsei või prokuratuur on temaga ühendust võtnud, vastas Bringedal: „Ei ja ei.“ Ehk tänaseks pole tal uurimisprotsessis ametlikku rolli – ei tunnistaja, ei kahtlustatavana.
Prokuratuur ei ütle, kes on praamiafääris kahtlusalused, milles täpselt neid kahtlustatakse ja kas kellelegi on pakutud kokkulepet, et ta pääseb puhtalt, kui kogu loo avameelselt ära räägib. Prokurör Feldmanis keeldus kõikidest kommentaaridest.
Eriti soodne äritehing
Tallinna Sadama toonane nõukogu, mida juhtis Riigikogu liige Remo Holsmer, elas õndsas teadmatuses. Nõukogu uskus, et riigi huvid on kaitstud parimal viisil. Neil polnud maaklerlepingutest aimugi.
Nõukogu oli Allan Kiili tegevusega vägagi rahul.
Põhjuseks asjaolu, et ta tõi koju väga soodsad hinnad.
Kiil hankis neli tuttuut laeva 108,6 miljoni euro eest. Kümmekond miljonit odavamalt, kui sadam oli rehkendanud.
See oli niivõrd soodne diil, et isegi vandeadvokaat Carri Ginter, kelle majandusminister Kristen Michal pani kiirkorras sadama juhatuse ajutiseks liikmeks ülesandega, et ta leiaks üles ja puuriks põhjalikult läbi iga vähegi kahtlase dokumendi, kuulutas kohe, et „lepingud on kehtivad ja ehitamine jätkub“.
Sadamale olnuks hinna poolest veelgi soodsam, et kõik neli laeva tehtaks Türgis. Sel juhul võitnuks sadam veel 17,4 miljonit eurot.
Kuid türklased tunnistasid, et nad ei saa nelja laeva õigeks ajaks valmis. Sadama nõukogu kaalus ka varianti ehitada kolm laeva Türgis ja üks Poolas, kuid lõpuks otsustas riskide maandamiseks tellida mõlemast tehasest kaks alust.
Soome tehas jäi kohe kõrvale, sest tema hinnad olid teistest märgatavalt kõrgemad.
Ja raha läks liikvele
Maaklerlepingud pole Eestis keelatud. Investeerimispankurid teenivad kohati lausa ropult raha ettevõtetele ostjaid leides. Kindlustusmaaklerid hangivad kundedele kindlustusseltsidest parimaid pakkumisi. Reklaamiostjad tarvitavad meediaagentuure, kes vahendavad neile pindu ajalehtedes ja eetriaega teles-raadios. Jne.
Kiili puhul läks aga asi nihu. Prokuratuuri hinnangul oli kõnealuste maaklerlepingute puhul tegemist altkäemaksu maskeerimisega – pealtnäha toimus täiesti legaalne majandustegevus, sisuliselt mitte.
R.I.C.H. Trading Group kirjutas vaid välja arveid ning mõlemad laevatehased maksid märkimisväärseid summasid.
Ühel mullu detsembris Tallinnas peetud kohtuistungil ütles kohtunik ka avalikult välja summad, mis Kiili naabri Toivo Prommi kompanii arvele jõudma pidid, ja ka summad, mis jõuti üle kanda enne vahelejäämist. Kohtuniku sõnul pidi Kiil saama Türgist 2 871 000 eurot, millest 1 148 000 on üle antud. Poolast pidi laekuma 1 286 000 eurot, millest 760 000 eurot on üle antud.
Ekspress on kuulnud ka teistsugustest, mõnevõrra väiksematest summadest. Võimalik, et uurimise edenedes ja selguse saabudes summad muutuvad.
Küll aga on selge, et türklased maksid maaklertasu (või altkäemaksu) märksa rohkem kui poolakad, kuigi nende laevad on odavamad. Seda tõika on selgitatud asjaoluga, et väljaspool Euroopa Liitu ongi selliste tasude taksid kallimad ning teiseks võib Türgi riik maksta eksporditoetust, mis lubab tehasel hinda alla lasta.
Elu jalavõruga
Tänavu jaanuaris lasti Ain Kaljurand ja Allan Kiil arestimajast välja. Kumbki mees pole seni meedias esinenud ega end avalikult kaitsnud, kuigi nende aadressil on esitatud erilisi räigusi. Näiteks Riigikogu liige Valdo Randpere teatas jaanuaris TV3 eetris: „Ma vihkan korruptsiooni. Mina oleks valmis need sadama juhid, kõik need vanad korruptandid, suured korruptandid, maha laskma. Nõuka-ajal oli mahalaskmine suures ulatuses altkäemaksu võtmise eest.“
Kaljuranda nägi lai üldsus viimati oktoobri lõpus fotodel, mida Delfi fotograafil õnnestus teha kohtumaja ukse vahelt. Paljude üllatuseks oli kõhnunud mees täishabeme kasvatanud.
Allan Kiil jäi aga trellide taga nii haigeks, et viibis vahepeal üle kümne päeva Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Arestimajast vabanedes vastas ukse juures passinud Postimehe ajakirjaniku küsimusele, kuidas möödusid neli kuud vahi all, irooniliselt: „Meeldivalt.“
Kaljurand ja Kiil peavad põgenemise vältimiseks kandma elektroonilist jalavõru ja ringi liikumise puhul kriminaalhooldajalt luba küsima.
Võite kihla vedada, kas nende jalavõrudesse on peidetud pealtkuulamisseadmed või mitte.
SADAM KAITSEPOLITSEI LUUBI ALL
Sulev Vedler
Kaitsepolitsei jälgib sadamat Vene ohu tõttu. Uued juhid peavad läbima julgeolekukontrolli. Korduvalt on kõne alla tulnud huvide konfliktid.
Kuidas Ain Kaljurand ja Allan Kiil vahele jäid, on suur mõistatus. Mullu 14. septembril esines kaitsepolitsei peadirektor Arnold Sinisalu Riigikogu korruptsioonivastases komisjonis. Ta ütles, et uurimine algas juba jaanuaris 2015. Üheks põhjuseks oli kahtlusaluste majanduslik olukord: nende väljaminekud ületasid ametlikke sissetulekuid.
Kui parlamendisaadikud küsisid, miks sadama direktoreid kohe lahti ei lastud, selgitas riigi peaprokurör Lavly Perling, et veel ei olnud koos piisavalt tõendeid.
Oktoobris andis kaitsepolitsei peadirektori asetäitja Eerik Heldna uurimisest ülevaate Tallinna Sadama nõukogule. Ta selgitas, et sadam on kapo luubi all, sest sadama töötajad suhtlevad sageli Venemaa transiidisektori ettevõtetega. See kujutab „suurt julgeolekuriski“, kuna nood ettevõtted on tihedalt seotud Venemaa poliitiliste jõududega (loe: Kremliga).
Heldna väitel aitas probleemide tekkimisele kaasa Kaljuranna ja Kiili autoritaarne juhtimisstiil (üks asjaga kursis olevatest tegelastest kasutas Ekspressiga suheldes väljendit, et „sadamat juhiti nagu kolhoosi“).
 Transiiditegelaste hirmud
Politseinik rääkis, et sadama töötajad valmistasid kõik kahtlased lepingud ette heas usus ning muud kokkulepped (tähtajad, tasud ja muu säärane) sõlmiti mujal. Töötajatel paluti need hiljem lihtsalt ära vormistada. Kuna ettevõtte majandustulemused olid väga head, ei paistnud sobingud silma.
Eerik Heldna kiitis asjaolu, et uued juhatuse liikmed peavad nüüdsest läbima julgeolekukontrolli. Ta soovitas taastada ka majanduslike huvide deklaratsioonide esitamise nõude.
Heldna märkis, et kaitsepolitseil pole etteheiteid nõukogu eelmisele koosseisule, mis skandaali tõttu tagasi astus. Kiili ja Kaljuranna teod tuvastati üksnes tänu mahukale jälitustegevusele. Heldna lisas, et kahtlusaluste ring ei ole laienenud ja tõenäoliselt ei laiene.
Transiidiärimehed olid selleks ajaks püsti närvis, peljates pealtkuulamist kohati lausa paranoiliselt. Ekspressile on räägitud, kuidas üks ettevõtja kutsus teist lõunatama. Ettevaatuse mõttes ei kasutanud kumbki oma autot, vaid nad napsasid trehvates takso, siis võttis kostitaja taskust nimekirja restoranide nimedega, külaline osutas vaikides neist ühele ning sinna läkski sõit.
 Küsimused huvide ristumise kohta
Endiste juhtidega toimunu on sadamarahva hellaks teinud. Süldina keegi ei värise, aga inimesed on ettevaatlikud. Enne kui vandeadvokaat Aare Tark valiti sadama nõukogu uueks esimeheks, küsis üks nõukogu liikmetest, kas ta ikka sobib sinna. Nimelt oli Targa büroo ühes ärivaidluses esindanud firmat, kes sõdis sadama vastu.
Tark vastas, et see pole probleem. Kui tulevikus tekibki huvide konflikt, siis ei saa ta selliste punktide hääletamisel osaleda.
Huvide konflikti küsimus tõusis ka juhatusse nimetatud Carri Ginteri puhul, sest sadamat teenindab samal ajal Soraineni advokaadibüroo, kus Ginter leiba teenib. Kuid siin oli asi klaar: vastav leping advokaadibürooga sõlmiti nõukogu nõusolekul.
Küll aga ilmnes võimalik huvide konflikt uute parvlaevade puhul. Nimelt selgus praamidele toitlustaja hankel, et parima pakkumise teinud ettevõtte omanikeringi kuulus sadama tütarfirma juhatuse liige.
Lisaks lasi juhatus lõpetada lepingu parvlaevadele piletimüügi ja sadamate läbipääsusüsteemi väljatöötamiseks, sest hange oli „üht pakkujat soosiv ja hinnakujundus läbipaistmatu“. Katse osta olemasolev piletisüsteem kukkus läbi. Detsembris teatas sadam, et uue hanke võitis Nortali ja Hansabi ühispakkumine.
Sulev Vedler